Ma elan 23 üüritud ruutmeetri peal, mulle kuulub üks kirjutus- ja üks diivanilaud, kaks tooli, üks stange, kuhu mahub umbes 80% mu rõivastest, ports euroaluseid, mis moodustavad mu voodi, selle peal olev madrats, mõned valgustid ja veidi kodutehnikat. Puudu ei ole ka tänapäeva maailmas olulised ja minul tööks hädavajalikud arvuti, tablet ja telefon. Need on klassikaliselt vajalikud kodused asjad, mille kogust üritan miinimumi lähedal hoida.
Kõige kallimaks varanduseks on mul aga mu paarsada raamatut ja pisike aga armas, galeristi ametikohast alguse saanud kunstikogu.
Nende hulka kuulub päris mitu Andre Saviaugu tööd, mis kõik ühel või teisel viisil linnuteemalised, üks suurepärane Paavo Käämbre maal ja veel üksikud tööd, mille autoriteks Müra2000, Piret Lain, Valter Jakovski, Bach.
Ma arvan, et ma ei ole väga suur materjalist, ma oskan igat oma kodus olevat eset hinnata ja öelda, kust ma selle sain ning mis emotsioon sinna juurde kuulus. Pean seda võimet enda jaoks oluliseks. Ma imetlen inimesi, kes suudavad kogu oma eluks vajaliku pakkida seljakotti ja mitte igatseda asju, samas ma arvan, et see on aga ka veidi meie kliimavööndiga seotud, et oma soe voodi on oluline varandus.
Selgitamaks veidi, mis on minu jaoks teadlik tarbimine ja asajde hindamine, tahaks ma teile tutvustada lugusid, mis käivad kolme mulle kuuluva, väga erineva esme juurde – üks nendest mööbel, teine raamat ja kolmas rõivaese.
Laud
Seda kõike kirjutan ma oma kirjutuslaua taga, mis on näinud päris palju elu sel ajal, mis ta minuga on olnud ja kes teab kui palju veel enne seda. See täispuidust, täkkeid, kriimustusi ja roostes naelu täis laud jõudis minu juurde 2009 aasta suvel, kui olin avamas galeriid ja puudu oli just nimelt laud. Ühel ilusal päeval astus galerii ruumi sõber Sven teadaandega, et tema ja Kalev tõid mulle miskit. See miski oli vana Lada katusele seotud, koleda pruuni värvikihi alla peidetud laud, mille nad leidsid kuskilt Raadi prügihunnikute vahelt. See laud oli maha kantud, kõrvale heidetud, ilmast räsitud ja unustatud ning ootamatult alustamas uut eluteed.
Valter oli see tubli, kes siiani väga hästi mäletab neid väsitavaid päevi, mis ta veetis lauda värvikihist vabastades ning mina seda otsustavat hetke, mil lõpuks ta jalad ühtlase pikkuse peale saagisin ja laua oma kohale tõstsin. Kaks ja pool aastat veetis ta sellisena LOOV galeriis, mõned kuud samas majas asunud fotostuudios, mõned aastad sõbranna Kersti kodus, veel mõned kuud Trükimuuseumis, kus ta erinevates ruumides ringi hulkus kuni selle aasta alguseni, mil ma peale nelja eemal oldud aastat taas Tartusse kolisin ja laud taas tee minu juurde leidis. See lihtne, prügimäelt päästetud laud hoiab endas juba seitse aastat mälestusi ja saab kunagi kindlasti ka lõpuni lihvitud ja uue viimistluskihi oma veel ilmselt väga pikaks elueaks.
Raamat
Oma raamatuid hindan ma kõiki kõrgelt ja ma ei ole jõudnud veel e-lugeri maailma. Mulle meeldib hoida raamatuid käes, kui ebamugav see ka vahest ei oleks. Harrastan raamatutesse teha märkmeid ja joonida kohti alla. See teeb ka iga loetud raamatu mu jaoks asendamatuks.
Joonte ja märksõnadega on nendesse jäädvustatud mõtted, mis just sel eluhetkel mind kõnetasid ja uuesti sama raamatut lugedes ei tuleks jooned enam samadesse kohtadesse.
Üks mu armsamaid raamatuid on ‘In the Company of Crows and Ravens‘, mis räägib vareseliste ja inimeste vahelisest suhtest, kuidas me mõjutame üksteise kultuuri ning käitumist jmt. Mulle on linnud, eelkõige mustades toonides isendid, lapsest saati meeldinud ja see raamat avas minu jaoks nende maailma tohutult. Kandsin seda võrdlemisi raskekaalulist raamatut ühest Saksamaa otsast teise endaga kaasa, vaatasin ennast ümbritsevat lindude maailma veelgi suurema huviga ning sain sellest inspireerituna ka lõpuks enda nahale ühe ronga tätoveeringu näol jäädvustatud. Olles see siis tingitud sellest raamatus, külmal ajal kodus kantavast musta-hallist keebist või kõige kombinatsioonist, muutusid mustad linnud kuidagi mu Saksamaa korteri- ja töökaaslastele otseselt minuga kokku käivaks. Sünnipäevaks sain ühelt must linnuga kaardi, jõuludeks teiselt imeilusa varesega klaaskujukese, mis samuti nüüd minu kõige kallima varanduse nimekirjas.
Riideese
Jõudes aga rõivaste juurde, siis need kes mind on kohanud või kasvõi erinevate kirjutiste juurde kuuluvatelt piltidelt näinud, teavad, et ma kannan enamjaolt musta värvi riideid. Miks see nii on, sellest kirjutan ka kunagi, hetkel on aga oluline hoopis mitte minulik riietusese, millega olen rohkem kui korra inimesi päris korralikult ehmatanud. Sealjuures ei ole tegemist mitte millegi ekstravagantsega. See on üks emotsiooniga riietusese, mille tavaliselt ikka kevadel kapist välja otsin ja soojadel suvepäevadel selga pannes alati hetkeks 2011 aasta suvele mõtlen.
Oli üks ilus juulikuu, kui elasin veel oma eriliselt armsas Tolstoi tänava korteris, kus sel ajal oli elu kuidagi lihtne ja vaba. Mu õde Maarja oli just Tartusse kolinud ning kuna tema korter oli veel kõle ja tühi, veetis ta päris palju aega meie korteri seltskonnas.
See oli aeg, kus Karlovas olid aknad ja used alati avatud, sõbrad elasid lähedal, koos tehti süüa, joodi väljas trepiastmetel kohvi ning kui kindlasti oli probleeme mitmeid sel ajal, siis nüüdseks on meeles vaid positiivsed emotsioonid.
Naabriposs majutas sel ajal mitmeid couch surfereid ja üks nendest muutus kogu meie seltskonnale, eelkõige aga mulle, väga kiirelt eriti südamelähedaseks. Ühel ilusal päeval arvas ta minu retoorilise „mida ma selga panen” küsmuse peale naljaga, et midagi „lillelist ja roosat” ning läks ise seejärel juba õue ära. Vastavalt suur oli üllatus, kui õue astusin maani ulatuva seelikuga, millel valgel taustal roosad roosid.
Pean tõdema, et ei kandnud seda seelikut selle aasta suvel, aga ta on talveks pandud ära ja ootab siiski järgmist suve ning isegi kui teda selga ei pane, siis ära ka ei raatsi veel anda, sest kõik see juuli kuu soojus ja armastus on tema kangasse jäädvustunud.
Ma loodan ja sooviks, et ka sina oled ümbritsetud varandusest, mille juurde käib lugu, mis toob näole naeratse, mitte lihtsalt anonüümsetest koormavatest asjadest. Kuid see on vaid minu jaoks viis, kuidas ma endale defineerin teadliku elustiili. Võibolla on see Sinul hoopis teistsugune. Võibolla oleme üldse eludega kolinud nii internetti, et varad ei olegi enam olulised.
Kui Trainspotting ütles 20 aastat tagasi veel: „Choose life. Choose a job. Choose a career. Choose a family. Choose a fucking big television, choose washing machines, cars, compact disc players and electrical tin openers. …”
Siis uuel aastal tulev teine osa algab sõnadega:
„Choose life. Choose Facebook, Twitter, Instagram and hope that somewhere someone cares …”
Hooli endast, oma asjadest ja nendest, kes need sulle on valmistanud ning vali neid teadlikult.