Olles keegi, kelle eelistatum vee- ja spaaprotseduur on viibida sooja duši all seni kuni pea ringlema ja süda puperdama hakkab ning sõrmeotsad rosinateks muutuvad, tundub juba pelk mõte vastupidisest – külma duši võtmisest või jäävannitamisest – brrr! kui vastik. Eriti nüüd, talvel, kui jäätunud vihm õues silma, ninasõõrmetesse ja kraevahele tungib ning olemise ebamugavaks teeb. Oma harjumuses ja mugavuses ma tegelikult ei mõtlekski duši all külmakraani avamisele. Õnnetuseks jäi mind mõnda aega tagasi kummitama Joseph Everetti What I’ve Learned Youtube’i kanalilt nähtud video ainult lühkareid ja naeratust kandvast, kõrgmäestikes jooksvast ning kahetunniseid jääkuubikuvanne võtvast Jäämehest – Wim Hofist.
Oluline täpsustus, khm. Mind ei võlu mitte 59-aastane shortsides hollandlane lumel, vaid tema erakordne võime külmale vastu panna. Väidetavalt tugevdades seeläbi vastupanuvõimet kõikvõimalikele haigustele ning suutes mõjutada midagi, mida varasemalt peeti inimese tahtele allumatuks – meie autonoomset närvisüsteemi. Ehk sedasama keskust ajus, mis vastutab stressihormoonide nõristumise ja võitle-või-põgene olukordade lahendamise eest. Hofi ja tema (algul ka kõige skeptilistemate) jüngrite sõnul ei ole see ühe mehe geneetiline eripära ega esoteerika, vaid on ettevalmistuse ja treenimise läbi saavutatav igaühele. Ka neile, kel kõrge vanus või haigused kallal. Nii on Jäämehe ja teiste peal katsetades avastatud, et külmad dušid on meie soojad sõbrad. Sellised, mis toovad endaga küllakutsutuna kaasa hulganisti toredaid kingitusi. Alates põletikualandamisest, rasvapõletusest ja vastupanust haigusetele kuni hormoonide tasakaalustamise, parema unekvaliteedi ja endorfiinide (heatujukemikaalide) tekitamiseni välja.
Shortside või shortsideta – ühele loomult soojalembesele on külmaga harjumine ikkagi paras katsumus. Siiski, kuidas seda terviseedenduse nimel võimalikult valutult teha?
Vastuseid võib leida arvukatest Hofile pühendatud dokumentaalidest, taskuhäälingutest, raamatutest ja videotest. Vahelduseks viitematerjalidele on mul aga hea meel kutsuda lauda teemat avama ja oma külmakogemusest rääkima üks lihtsurelik pingviin meie endi seast.
Niisiis…
Hei, Veiko! Kuulujutud räägivad, et sul on tavaks võtta hommikuti külmi dušše, supelda jääaukudes ning Wim Hofi eeskujul talviti linna peal lühikeste pükste väel jooksmas käia. Vastab see tõele?
Veiko: Kuulujutud on nagu koomiksid, osaliselt on neis tõde ja reaalsus olemas 🙂 Hahaa! Kas neid mõlemaid täismahus uskuda saab, on kaheldav.
Hoian siinkohal tagasihoidlikku profiili nende tegevustega toimetamistel, aga tõesti – vähemalt ühte neist tegevustest võib mind suuremalt jaolt Pärnus igapäevaselt sooritamas kohata.
Kaua sa seda harrastanud oled ja kuidas su külmateraapia sessioonid algasid? Mis Sind selleks motiveerib?
Veiko: Arvan, et meie rahvusele, tulenevalt kliimast, on üsna omane saunast mõnusalt kohevasse külma lumme hüpata. Olenevalt perekonnast on seda tunnet ikka suures osas edasi antud, nii ka mulle. Vanaisa juures saunaõhtud lõppesid ikka kas külma dušiga ja võimaluse korral lummehüppamisega. Mäletan vanaisa lugusid, kuidas kõvad mehed saunas pudeli valge, hea leili ja väga külma veega ennast “protseduuritasid” – pesuvahendeid polnud sel juhul tarvis. Täpset järjekorda enam selgelt ei mäleta, aga lõppes igal juhul karastavalt. Mind jättis see kangem juba siis külmaks, kuid pisiku külma ja sooja kontrastist sain kätte.
Külmaga mängida on tore ja enese “biohäkkimine” annab enesetundele palju juurde.
Vahelduva eduga on katsetatud üht ja teist, kuid suurema tähelepanu ja teadlikkusega olen tegelenud umbes aasta. 2018. aasta alguses sai Rootsis töötades loetud Scott Carney raamatut “What Doesn`t Kill Us!”. Võib öelda, et olukord oli soosiv. Mu olemasolevad kogemused ja teadmised sütitasid aju sünapside vahel uued sädemed, mida olen hoidnud aktiivsetena tänaseni. Motivatsioonikütuseks on ka muidugi külmast saadud enesetunne.
Ja kaua sa seda teha kavatsed?
Veiko: Head asjad elus peaksid püsima! Nüüd on oma tahe, kuidas seda harjumust enda tegemiste vahel jagada ja integreerida. Kui palju ja kaua sõltub ikka suuresti kasuteguritest, mis selle tegevusest saab. Kui see ei toida enam füüsist ja vaimu, tuleb paus teha või rakendada vähemal määral. Elu mängulisus peab säilima oma keha tunnetusega kooskõlas. Meeles võiks pidada mugavustsooni ja distsipliini, kui hakata oma mängulise poole üle juurdlema. Just selle koha pealt, et mäng endale toodud vabandustega ebaausaks ei muutuks.
Kirjelda palun lähemalt, kuidas külmaprotseduurid Sinu puhul välja näevad. Juhindud sa ettevalmistustes (sh mentaalses) Wim Hofi rütmilisest hingamistehnikast või on sul selleks oma retsept?
Veiko: Hingamine on A ja O. Hingamisega saame viia keha aktiivseks või rahustada maha. Halva hingamise korral jääme haigeks. Seega võiks öelda, et suurel määral saame ennast hingamisega ravida.
Minu praktikas esineb eraldi hingamisi hommikul, see on ka kerge ettevalmistus enne vette minemist. Hofilt on siin palju õppida ja kasutangi tema metoodikat enda omaga segades.
Kus Sa kümblemas käid?
Veiko: Meil siin Eestis on palju gruppe – sotsiaalmeedias linnade või elukohtade põhiselt leitavad ja aktiivseid kümblejaid on palju. Minu käimised on piirdunud Tallinna, Pärnu ja Tartu omades. Enamasti Pärnus, kus uuest sillast natuke ülesvoogu jõge on liivapõhjal 25 meetrine taliujumise “bassein”. Igapäevaselt selle kasutajaid ikka jätkub – keegi lõhub vahepeal ka jääd, et päris kinni ei külmuks. Laupäeviti on aga suurem olemine, kus inimesed end kohale veavad ning kogukondliku aktsioonina puhastatakse kogu rada korralikult jääst ning ujutakse koos.
Jääaugu osakaalu hoian oma käimiste juures nii igapäevaselt või ülepäeviti. Kui jõkke ei jõua, kohtun külmaga duši all. Kui lumi on kohev, saab hommikuti ka lumme hüpatud. Olen liikuva eluviisiga, seega olenevalt keskkonnast leian ikka mingi võimaluse, kuidas kehale väike meeldetuletus anda.
Hommikul või õhtul?
Veiko: Jões kümblemine jääb mul üldjuhul õhtusesse aega. Ettevalmistus näeb ette toikaga jääkoore lõhkumist ja auto juures riiete eemaldamist. Wimiga võrreldes on minu meetod speedod või veel lihtsam, au naturel! Hahaa, teate kui ebameeldiv on poolkangete jäsemetaga pükse jalast ja kuivasid jalga saada!
Speedode või speedodeta – järgmisena hüppad kohe vette?
Veiko: Järgmiseks on basseini olukorra inspekteerimine. Olen ise korduvalt olnud jäälõhkuja – kaldast kentsaka paraadisammumise viisil või basseini keskosas grupeeritult hüppega jääd bombardinud. Mõlemal juhul on jää ikkagi nahale terav ja ebameeldiv. Tavaliselt jään eelnevalt lõhutud-puhastatud veepinna juurde, astun julgelt jääservalt kohe vööst saati avatud vette, uputan ennast kaelani ja viin hingamise võimalikult rahulikuks ning pikaks. Tunnetan, kuidas keha reageerib. Kui keha tõmbab liialt krampi või hakkab mõnest kohast külm justkui kõrvetava valuna, siis pigistan lihaseid üle kogu keha 10-15 sekundit ja vabastan mõnusa ohkega ning lõdvestun. See aitab keha pruunil rasvkoel paremini aktiveeruda ja muudab keha sisemise vereringe suuremaks. Vette hüpates suunatakse veri automaatselt elutähtsate organite kaitseks keha keskosasse. Lõdvestudes ja pingutades avame ja normaliseerime oma vereringe ka külmas.
Liikumatult olen vees vähemalt poolteist minutit.
See on keskmine aeg, millal tulevad mängu tugevad kehalised reaktsioonid, millega siis mõtte ja hingamisega maadelda. Igapäevaselt tehes aga jääb minu vahemik 2-4 minuti sisse.
Välja tulles kuivatan ja tunnetan välist temperatuuri. Riietun uuesti ja lasen kehal end üles soojeneda. Kohe sooja ruumi hüpates on mulle tunduma hakanud, et see ei mõju kõige paremini. Tuleb külmatunne tagasi ja olenevalt päevast hakkab keha kergelt värisema 10-15 min. Värisemine indikeerib keha reaktsiooni end ise uuesti üles soojendada. Leevendada aitab seda väljas olles kuivades riietes tehtavad kehalised harjutused. Hofi meetodi põhiselt on selleks üsna mõjuv harkküki hoidmine. Lihased toodavad piimhapet, mis omakorda soodustab keha kasutama pruuni rasvkudet, mida leidub ka reiepealsete piirkonnas.
Algused on alati kõige raskemad, eks. Mis on Su esimene tunne-mõte jääauku ronides? Kas see on ajaga lihtsamaks läinud või on see iga kord eneseületus?
Veiko: Enesele külmatunde mõtestamine muutub ajas lihtsamaks. Suuresti ka sellest, et keha harjub ja kohaneb. Aga hingamisest ja mõtlemisest edusammud algavadki!
Sisse minnes on esimene mõte, et kuidas mu kerad ennast tunnevad 🙂
Välja tulles, et peaasi et see plätu nüüd jälle põhja kinni ei jää! 🙂 Ja vahepealne protsess on üldine tunnetus ja hingamine. Hingan sisse seda keskkonda, mida näen või kui silmad kinni, siis hingan endasse soojust ja kujutlen kuidas sõrmeotsad ja varbad soojust kiirgavad. Mõttes panen tööle iseparanevad protsessid kehas ja lõdvestun. Poole olemise pealt pistan pea vee alla ja tulen uuesti pinnale hingamise juurde tagasi. Olenevalt päevast kordan pea kastmist üks või kaks korda. Peaga peab ettevaatlik olema, et liiga palju külma ei anna. Olen selle kogemuse kätte saanud 4-5 aastat tagasi sügisel üle Viljandi järve ujudes, kus külmetasin kukalt sedasi, et poolteist päeva merehaiguse sarnane vegeteerimine koos valutuigetega oli garanteeritud.
Aga jääaugust maa peale tagasi tulles? Ehk kui spordikommentaatorite eeskujul küsida – “Mis tunne on ka?”
Veiko: Välja tuleb iga kord uus Mina! Kõik on teravam ja elu ilusam! Varbad ja sõrmed hakkavad uuesti pehmemaks muutuma ning vabalt võiks Aadama ülikonnas ringi keksida enne kui autosse ja tsiviliseeritud argirutiini naasen.
Välja tulles hakkab keha ennast veelgi aktiivsemalt soojendama ja see tunne on iga kord erinev. Halvad mõtted, tujud või otsustusvõimetused on kadunud.
Hof on nii intervjuudes kui oma õpetustes eriliselt toonitanud, et külmatreeninguid- ja trotsimist ei tuleks teha eesmärgil saada kangelaseks, vaid et olla terve, tugev ja õnnelik. Kas kogemus on pigem selline kus tajud, kuidas külm Sinu füüsilist ja vaimset tervist edendanud on või midagi muud?
Veiko: Kõige rohkem tunnen enda puhul heaolutunnet. Eriti just tujude kõikumise koha pealt. Kõik päevad pole aga vennad ja kui tunnen ennast mõttetu ning väsinuna aitab edasiliikuvuse tagasi tuua kontrasti loomine. Verevarustuse ergastumisega ergastub-elavdub kogu loomus!
Millised oleksid soovitused-juhised algajale?
Veiko: Leia enda MIKS! Kui sul pole enda ‘miksi’ siis formuleeri see. Kõige parem on leida endale kaaslased, kellega see esimene hea tunnetus kätte saada ning jagada. Loe ja aja ennast elevusse teaduslikust taustast erinevate külmameetodite kasuteguritest ja ennekõike ole põnevil enda juures avastama külgi ja omadusi, mida sa poleks kunagi arvanud seal olevat.
Leia endale rohkem võimalusi, mitte vabandusi, et hoida kümblemises järjepidevust. Järjepidevusega avanevad ka uued kehalised aistingud, mis alguses võivad tunduda meie automatiseeritud reflekside tõttu ebmeeldivuste või hirmutunnetena.
Alustada võib lihtsatest asjadest, näiteks külma veega näo pesemisest.
Näos on meeletult retseptoreid, mis aktiveerivad meie kehas sukeldumise refleksi (ing k. mammal diving reflex). Selle kasutegurite ja kehast toimuvate muutuste kohta saab eeter-needusest palju informatsiooni. See on kaasasündinud refleks kõigile imetajatele ning on inimese puhul üsna vähe väärtustatud ja kasutamata võimekus. Ja see on kõigest külma vee näkku viskamine! Võib ka pesus olles külma ja soojaga mängida või siis (pool)külma dušši võtta. Ärge hirmutage ennast äärmustega, vaid valige, kuidas muuta kehale see astmeliselt tunnetus- ja arengurajaks, mis saadab sind kogu elu. See ei maksa midagi võrreldes tervisega!
Sõna! Aitäh. Lõpetame aga Wim Hofi kuldsete sõnadega, mida iga külmaprotseduuri võttes (või üldse stressiolukorras) tasuks meeles pidada: “Breathe M*therf*cker!”