Värvirohke Saksamaa ja üllatav Belgia

Buchholz. Berlin. Antwerp. Brüssel. Need olid minu äsja lõpule jõudnud “puhkuse” sihtkohad. Päris-päris puhkuseks saab nendest nimetada aga vaid seda esimest. Mu kallis kodu aastal 2015, kuhu ikka ja jälle rõõmuga naasen. Kõik muu oli aga selline töine puhkus, mille avastusi ka teiega jagada tahaks.

Niisiis, juhtus nii, et minu endise ülemuse Arne korraldatud iga aastane aiapidu langes kokku Berliini moemessiga ning seetõttu ka mina puhkuse ja töö kergesti ühendada sain. Buchholz on minu jaoks täis emotsioone, mis lugejatele palju ei ütle, seepärast jagan nendest esimestest äraolemise päevadest mõtteid postituse lõpus, neile kes sinnani vastu peavad.

Nüüd aga siis asja juurde.

04. – 06. juuli 2017 leidis Berliini moenädala raames aset eetilise moe mess, mis minu jaoks oli teine ja seekord juba suuremas kohas. See oli juba esmalt tore uudis, et eelmise asukoht liialt väikeseks jäi – eetilisi brände on seega aina rohkem.

Juba esimene jalutuskäik messiruumis näitas, et rõivad on aina stiilsemad, ajatumad ja puhtamate joontega.

Ehk siis täpselt meie valikusse sobivad. Villast ja lillelist oli oluliselt vähem kui talvisel messil. Üles leidsin mitmed juba enne huvi pakkunud brändid ja juttu sai räägitud meil olemasolevate kaubamärkide esindajatega, keda seni vaid maili teel tundsin. Võin öelda, et meile juba tuttavatest brändidest ootan ma kõige enam Dedicated, [eyd] (Glimpse uus identiteet) ja Ethletic uusi kollektsioone.

Lisaks tõi mess palju uusi avastusi eelkõige riikidest, mis seni ei ole väga eetilise moe valdkonnas välja paistnud. Nüüd asun väljavalitud brändidega suhtlusesse, et otsustada mis ja kuna nende toodangust meie valikusse lisandub.

Uute moeavastuste kõrvalt oli mul aga eriliselt hea meel kuulata Safia Minney ettekannet ja uue raamatu esitlust. Safia on üks eetilise moe pioneere, kes asutas jätkusuutliku moe brändi ‘People Tree’ juba enam kui kümme aastat tagasi. ‘Slave to Fashion’ (mille ka Slow’sse võimalikult varsti müüki võtame) on Safia juba kolmas põhjalikum eetilise moe temaatiline raamat.

Olles teemaga nüüdseks juba üle aasta tegelenud, siis peab tõdema, et Safia jutt mulle enam eriliselt uusi teadmisi ei toonud, kuid hea inspiratsioon ja motivatsioon oli igal juhul. Lisaks on Safia nüüdseks liikunud People Tree kõrvalt ka Po-Zu jalanõude brändiga aktiivsemalt tegelema. Ka need said kohapeal üle vaadatud ja katsutud. Kes Slow kaubavalikut ja FB postitusi on jälginud, teab, et ma olen Tähtede Sõdade austaja ja ka Pozu Star Wars jalanõud ilmselt mingi hetk meie riiulitele tee peavad leidma 😀

Messi üldistest tähelepanekutest tasuks veel välja tuua, et taas olid maja peale jaotatud tasuta vee aparaadid ja ükski kohvik ei jaganud ühekordselt kasutatavaid topse. Kohvitopsi sai lunastada pandi vastu. Saksamaal üldiselt näeb ka päris palju oma kohvitasse/termoseid ja sisseostude tegemiseks kannavad inimesed ikka enamuses oma riidest kotti kaasas.

Saksamaalt viis mu reis mind edasi Belgiasse. Antwerpenis sai külastatud mitut eetilise moe poodi, kus suures enamuses vaatasid vastu brändid, mis mulle juba teada või Slow poes ka juba esindatud. Sama ka Brüsselis. Poed olid hubased, aga modernsed, kaubavalik kohati erinevale sihtrühmale, ent pigem kaugemal veidra maiguga ökomoe stereotüübist.

Isiklikust seisukohast pean aga tõdema, et kui Antwerpenis veetsin päeva Aparaaditehases paikneva Trükimuuseumi endise vabatahtlikuga, kes aitas leida õiged poed ja vegan söögikohad, siis Brüssel osutus ses osas keerulisemaks. Kui poodidega sain veel hakkama, siis nälga oleks küll paraku peaaegu jäänud. Ei internetiotsingud ega läbi jalutatud kilomeetrid viinud mind heade taimetoidu kohtadeni. Isegi see üks orgaaniline kohvik, mis tee peale jäi (ja mille logos lausa porgand oli) ei pakkunud ühtegi vegan magustoitu. Küll aga soovitan soojalt Lõuna-Brüsseli rongijaamas (ja veel kolmes linnas) paiknevat Greenway kiirtoidu kohta. Super teenindus, (liialt) suured portsud ja oi kui hea vegan yakitori wrap.

Kuigi nii Antwerp kui Brüssel olid täis mitmekesisust ja avastusi, siis puudusid minu jaoks ekstreemsused inimeste seas, mis mulle Berliini juures nii südamelähedaseks on muutunud.

See värvikirevus mis võimaldub sukelduda inimeste sekka ja olla osa millestki, ilma mingitele normidele allumata. Veel isiklikumaks minnes peab mainima, et tattood on Belgias kas hästi peidetud või tõesti täielik haruldus. Nii tsirkuseloomana ei ole ma ennast veel oma elus tundnud.

Ja kui nüüd tagasi pöörduda alguses lubatud endise kodu mälestuste juurde, siis tahaks ma jagada ühte tõdemust ja soovitust teile, mu armsad lugejad: ümbritsege ennast toredate, heasüdamlike ja avatud inimestega! Arne oskab seda teha. Tema pidudel on selline eriline meeleolu, kõik on abivalmid, sõbralikud ja kohtlevad üksteist nagu tunneks juba aastaid. See ei tähenda kindlasti, et oma elust peaks eemaldama inimesed, kellel on teistsugused vaated. Arvamusi peab olema, et saaks mõelda ja areneda, aga agressiivsust ja sallimatust pole nüüd küll vaja (seda tuleb igalt poolt juba küllaga).

Küll aga peaks Belgias näiteks inimesed veel veidi õppima, kuidas teha pealetükkimatult komplimente ja kus jookseb viisakuse piir inimesi vaadates 😉

 

Piltidel: messifotograafi jäädvustus teekonnnast messihalli ja Safia Minney oma uue raamatuga Po-Zu messiboksis ning minu vaade messihoone kõrvalt ja tänavale Brüsselis.