Hobid vs. eetika – lootusetu olukord või koht, kus anda endale hingamisruumi?

Täna on valentini/sõbrapäev. Eile oli vastlapäev. Mõne jaoks on need väga olulised traditsioonid, mõnel on absoluutselt poogen – eks traditsioonidega tihti ongi nii. Ometigi on igal inimesel kindlasti mingid enda traditsioonid või tavad, mis on neile olulised.

Viimasel paaril nädalal kerkis minul üles üks suur eetiline dilemma ühe mulle olulise tava osas. Ma harutan seda natukene lahti ning siis käsitlen teemat natukene laiemat ka. Mul vastuseid ei ole, aga asjade läbi arutamine ei tee kunagi liiga.

Kui ma olin 7aastane, hakkasin tegelema iluuisutamisega. Tegelemise all mõtlen seda, et järgnevad 5-6 aastat oli mul iga päev vähemalt üks trenn, kuigi reeglina rohkem. Pidin selle tervislikel põhjustel järsult pooleli jätma, aga eelmise aasta lõpupoole hakkasin uuesti trennis käima ning hetkel ma ei kujuta ette, et ma selle niipea pooleli jätaksin, sest jääl olek on nagu koju tagasi jõudmine. Ju siis praegu mõtled, mis järjekordne totakas eetiline dilemma mul sellest tulla sai. Probleem on aga selles, et mu iluuisud on oma aja ära elanud. Kuna tegemist on väga ohtliku spordialaga, siis on loksuvate ning ebakindlate uiskudega riskantne ning keeruline trennis käia. Kindlasti oled sattunud telekast vaatama iluuisutamist (või mõnda muud sporti, millega on tõenäoliselt sarnane probleem), aga ju siis pole mõelnud sellele, et selle ilu, pühendumuse ja tehnika all on loomanahast uisud. Jah, muidugi saab tavalisest spordipoest plastmassist või kunstnahast uiske, aga nende uiskudega ei saa päriselt jääl tolkugi teha. Lootsin leida kasutatud uiske, aga tundub, et minu suuruses heas korras selliseid ei leidu (need ei tohi olla palju kasutatud, sest uisud peavad olema täpselt uisutaja jala järgi sisse kantud). Seega nüüd ongi eetiline dilemma. Kas ma ostan endale loomanahast iluuisud, millega ma saan aastaid sõita ning tegeleda millegagi, mis on minu jaoks n-ö hingetoit?

Või ma peaksin oma põhimõtete tõttu ütlema konkreetse hüvastijätu millelegi, mis oli minu lapsepõlv ning mis on hetkel üks mu lemmiktegevusi üldse?

Ma kujutan ette, et paljudel veganitel/keskkonna austajatel on sarnased probleemid tekkinud, sest ikka veel on väga palju tegevusi, mis toetuvad mittevegan või raiskavatele põhimõtetele. Olen ise ka aastaid rahvatantsuga tegelenud ning mul oli alati suur kartus, et äkki mul lähevad katki pastlad, mis said ostetud enne veganluse põhimõtetele üleminemist. Ma teadsin, et ma ei tahaks osta uusi nahast pastlaid. Sellele oleks saanud leida muidugi lahenduse, sest tihtipeale leiab alternatiive. Ma oleks saanud kusagilt muretseda pruuni kunstnahka ning paluda, et pastlameister oleks hoopis seda kasutanud. Kuigi omaette küsimus oleks olnud see, kui hästi kunstnahast pastlad oleksid vastu pidanud. Uiskudega nii kergelt ei saa, sest mul poleks seda üüratut summat, mille eest paluda, et maailmaklassi uisufirma mulle eraldi kunstnahast uisud teeks, eksole.

Kui hakata mõtlema, siis neid valdkondi on nii palju. Käisin suvel paintballi mängimas ning alles pärast mõtlesin, et issand, kas ma tekitasin just kusagile metsa alla tohutu hulga plastmassist prügi? Uurisin internetist vastust ning jess, need on turvalised ja lahustuvad vihmas ära. Kurb osa? Nad on ohutud ja vesilahustuvad, sest on tehtud loomsest želatiinist. No võta üks ja viska teist.

Kas tuleb enne igat sammu kõik asjad läbi mõelda? Ju siis isegi kui seda teha, astuks ikka ämbrisse. Tekib natukene lootusetu tunne.

Mida peaksid tegema keelpillimängijad – eriti professionaalid –, kes on otsustanud muuta oma eetilisi arusaamu loomadega seoses? Poognad on ju tehtud jõhvidest ning keelpill ise võib samuti sisaldada mitut teist loomset toodet (siit saad lugeda lähemalt – alternatiive on hakanud õnneks tekkima küll). Minu reaktsioon: “Jumal tänatud, et ma tšellomängu pooleli jätsin ja nüüd hoopis kitarri tinistan! Oi, aga äkki kitarr sisaldab ka midagi loomset?” Peale lühikest internetiotsingut sain vastuse, jah, reeglina sisaldavadki. Olukord muutub juba absurdseks.

Eks kõiki neid olukordi ei saa sama tõsiselt võtta. Olukord, mil näiteks kitarris kasutatakse loomset liimi või lakkimiseks putukatest tehtud kraami, ei tundu siiski sama tõsine kui täiesti nahast tehtud uisud. Samas tunduvad sellised olukorrad, mil eesmärk pole ju tegelikult aktiivselt loomadele haiget teha, väiksema kaaluga kui traditsioonid nagu näiteks härjavõitlus või rebasejaht, mis aktiivselt kasutavad ära loomi, iga kord uuesti ning tahtlikult.

Tuleb aga iseendale meelde tuletada, et olukord oli vanasti palju hullem. Oli aeg, mil härjavõitlus või rebasejaht ei tekitanud isegi erilist diskussiooni. Samuti olid vanasti tennisereketite keeled tehtud loomasoolestikust, aga tänapäeval eksisteerivad sünteetilised alternatiivid, mis on sama head või paremad. Näiteid on palju tõestamaks, et asjad arenevad ning tegelikult ei ole olukord lootusetu. Aga see ei tähenda, et sattudes sellisesse olukorda, oleks seda teades lihtsam olla ja otsuseid langetada.

Helen kirjutas Slow blogis ning Ajakirjas Vegan paar nädalat tagasi enda sarnasest dilemmast tätoveeringutega seoses, mis tekitavad tohutult prügi ning tihti pole vegan. Tema jõudis järgmise järelduseni: “Usun aga, et kõik peab tasakaalus olema. Üritan oma negatiivset keskkonna mõju vähendada seal kus saab ja võimaluse ning turvalisuse piires.”

Ma ei taha lõpetada toreda ja klišee “anna endast parim” jutuga. Aga noh, samas see ongi ju kõik, mida me teha saame.

Samuti ei taha ma jääda nende näidetega toonile, et kuna tundub, et kõik on probleemne, siis vahet ei ole, või vastupidi, et kõik need hobid tuleb kohe pooleli jätta. Kultuuril on tohutu väärtus ning ma ei usu, et kunstist ja enesearendusest tuleks loobuda. Mitte et mina isiklikult jääl ringi ukerdades looks mingit erilist kultuurilist väärtust, aga see on minu enda jaoks väärtuslik ja tähenduslik. Ning ma usun, et hobidel on kõikide jaoks sarnane tähendus. Mida võiks kindlasti teha, on anda tootjatele teada, et tarbija on huvitatud muutusest. Ma kavatsen kohe kirjutada Risport Skates firmale ning sõbralikult ja viisakalt uurida, kas nad on mõelnud kunstnahast uiskudele. Muutust ei saagi ju oodata, kui tootjad ei tea, et tarbijad seda soovivad. Lihtsalt asjade mitteostmine jätab küll tootjad kasumist ilma, aga kuna tootja põhjust ei tea, ei saa ka erilist tulemust sellest oodata.

Üleüldiselt tahaksin jagada ka ühte väga toredat facebooki gruppi Friendly and pragmatic vegans and vegetarians, mis vastab 100% oma nimele. Sinna on kogunenud inimesed, kes – vastupidiselt mõnele kogukonnale, kes võivad päris ideoloogiliseks ära minna – on päriselt ka rahulikud, sõbralikud, realistlikud, teadusefännid ning pragmaatilised. Kirjutasin ka sinna oma murest ning sain üle 40 toreda vastuse, mille südamik oli järgmine: “Sa andsid endast parima ning üritasid leida alternatiive. Ära unusta, et me ei ela täiuslikus maailmas, ning kuigi tuleb anda endast parim, ei tohi ka unustada enda elu elada. Sa annad niigi endast parima ning teed eetika nimel palju, seega osta endale need uisud, naudi elu ning loodetavasti on järgmise paari ostmise ajaks juba vegan iluuisud ka olemas.” See võikski olla see lõpunoot.

Muidugi mõtle asjade üle ning ürita endast parim anda, aga anna endale hingamisruumi ning rõõmu, et jõuaksid elus edasi endast parimat anda.

Nii kaua jään ma oma uiske igaks trenniks tugevalt kinni teipima (tore prügihunnik tekib), kuni ostan endale lähiajal loomanahast uisud. Ma pole täiesti kindel, et see on õige otsus. Kui seda teen, ei oleks see kerge südamega, aga peale seda teeksin endale kodus toreda taimse õhtusöögi ning elu läheks edasi.