Sammud vegan ja jätkusuutliku tätoveeringu suunas

Ma olen viimase 16 aastaga kogunud endale päris mitu tätoveeringut ja saanud nii positiivseid kui negatiivseid kommentaare nende osas. Üks meeldejäävamaid oli võõralt naisterahvalt, kes küsis kas mu tattoo on päris (kui näed täispikkuses tätoveeritud kätt, siis ma luban, et see on päris, ära palun tüüta inimest). Jaatavale vastuse peale väitis ta, et Piiblis on tätoveeringud keelatud. Pidin peaaegu naerma purskama, kuid suutsin siiski viisakalt vastata, et olen sellest teadlik ja tean ka, et samas Moosese kolmandas raamatus kus on keelatud keha moonutamine, on vastuvõtmatud ka ümarad soengud, segumaterjalidest rõivaste kandmine ja palju-palju muud. Seda ta muidugi ei tahtnud uskuda.

Mu huvi tätoveeringute vastu on mulle muuhulgas ka selliseid teadmisi ja nendest tulenevalt iroonilise pilgu Piibli teemaliste tätoveeringute suhtes tekitanud.

Et ma hiljuti oma päris 100% veganluse ajal uue tattoo ette võtsin, siis leidsin, et on aeg ka sel teemal rohkem teadmisi koguda. Seega leiad järgnevatelt teavet tätoveerimise murekohtadest ning kuidas saada läbinisti vegan ja võimaluste piires keskkonnasõbralik kehakaunistus.

Teadmised on teatavasti ju kõige parem vastus ka kriitikutele, olgu siis Piibli fännidele või neile, kes võiks Sulle ette heita, et see vegan lill naha all pole päris see mida ta esindab või kas ikka Sul on õigus rääkida keskkonna hoidmisest kui tätoveerimine tekitab nõnda palju prügi.

Ettevalmistused

Kui Sina oled oma otsuse langetanud, kunstniku valinud, aja kokku leppinud ja varakult ka oma tattoo veganaspekti läbi arutanud, siis algab üks palju materjale ning töövahendeid hõlmav ettevõtmine. Veel enne kui stuudiosse jõuad, on vaja üheskordselt kasutatavad asjad välja pakkida, töökoht ning kõik vajalikud tarvikud puhastada ja desinfitseerida. Seda kõike eelkõige turvalisuse jaoks, vältimaks nakkushaigusi ja põletikke. Enamus nendest vahenditest on ka meditsiiniasutustes kasutatav kange keemia, kuhu midagi loomset sisse panna erilist mõtet ei ole ning kindlasti ökot nõudma ei tasu minna.

Et tööpind kaitsta värvipritsmete ja vere eest, kaetakse see tavaliselt pakkekile või spetsiaalsete kiletuubidega. Kuidagi ei saa ka üle ega ümber ühekaupa pakendatud nõeltest ja muudest tarvikutest, mis peavad olema puhtad. Kuna nende eesmärk on kaitsta Sinu ümbrust ning neid jäätmeid käideltakse vastavalt rangetele nõuetele, siis on ka see koht, kus kileprügist ei pääse.

Ehk siis ettevalmistuste osas ei ole Sul parima tahtmise juures eriti midagi kaasa rääkida. See kas Sind häirib, mis koostisosad on seebis, millega tätoveerija käsi peseb, on juba omaette teema ja muidugi võid ka sellest temaga rääkida – sõbralikult, onju.

Tätoveerimine

Tätoveerimiseks on esmalt vaja raseerida vastav koht. Prügi vältimise seisukohalt on ühekordsed raseerijad üpris hirmsad, lisaks võivad nende geeliribad sisaldada loomset glütseriini. Isegi kui nad on ilma geeliribata, siis katsetavad enamus raseerijate tootjaid loomadel. Siin oleme aga lõpuks jõudnud kohani, kus saad oma osa anda. Raseeri tattoo koht kodus vahetult enne stuudiosse minekut või võta oma puhas raseerija kaasa.

Nüüd aga koperdame ka esimese tõsisema lõksu otsa. Nimelt, kui Su soovitud disain ei ole just vabakäejoonistus või käsitsi tehtud stenciliga nahale kantud, siis on pilti ilmselt prinditud spetsiaalsele transfeer paberile. Sa ei leia probleemi? Ma ka ei oleks osanud otsida, aga võta näpust, ülekandepaber sisaldab lambavillast saadavat lanoliini. Kindlalt taimset ja vastavalt märgistatud paberit valmistab ReproFX Spirit, kui Su tätoveerija kasutab mõnda teist, siis peaks pakendit ja ettevõtet uurima. Arvesta ka sellega, et erinevatel paberitel võib olla kvaliteedierinevus, mis võib mõjutada ka Sinu tattoo disaini – täpsusta seda ka kindlasti oma tätoveerijaga.

Tänapäeval on enamus tinte juba vegan sõbralikud. Siiski ei ole välistatud, et stabilisaatorina kasutatakse loomset glütseriini, mustas värvis leidub shellakit või söestatud luusid ja rohelises tigudest saadavat pigmenti. Kindla peale minek on teha selgeks kas stuudios kasutatava firma tindid on vegan sõbraliku märgistusega. Vegan tindid on näiteks Eternal Ink, SkinCandy, Stable Color, StarBrite, Fusion Ink ja I Max.

Tindid pannakse plastiktopsikutesse, milledele jätksuutliku alternatiivi võtta ei ole. Seega peab ka siin plastikprügiga vähemalt praegu veel leppima.

Klassikaliselt kasutatakse tätoveerimise juures vaseliini, mis on aga üks vägagi kole naftatoode. Paljud stuudiod on läinud üle looduslikematele alternatiividele, nagu kookosrasv või mitmetest taimsetest rasvadest tehtud segud. Variantideks on veel näiteks LUSH Ultrabalm, INK-EEZE Green Glide Tattoo Ointment ja The Merry Hempsters Vegan Hemp Tattoo Balm.

Ühe pildi tegemiseks kulub tihtipeale päris mitu paari kummikindaid, mis võivad olla nii naturaalsest kui naftal baseeruvast lateksist või sünteetilisest nitriilist. Kuna neid aga käideldakse niikuinii eraldi, siis ei ole otseselt vahet ka, kas nad on biolagunevad. Küll aga saab vähendada kinnaste tootmisel tekkinud ökolooglist jalajälge eelistades naturaalset lateksit naftale. Naturaalset lateksit saadakse kummisest vedelikust, mida toodavad ligi 40 puuliiki maailmas. Ilmselt tead ise ka, miks puud on mitmel tasandil ägedamad kui nafta.

Kuna tätoveerijad kasutavad peamiselt musta värvi kindlaid, mis ei näita välja tinte ja verd, siis võib naturaalsete variantide leidmine osutuda keerulisemaks. Naturaalsest lateksist, meditsiinilise astme musta värvi puudrivabad tätoveerijatele mõeldud kindad on näiteks Microflex Black Dragon, Dynarex Black Arrow ja Adenna Black Phantom. Küsi oma tätoveerijalt, kas tal äkki on nende või mõne teise firma lateksist kindaid või jõuate ehk kokkuleppele, et võtad õiges suuruses kinnastega paki ise kaasa. Ära unusta aga ka seda, et kui Sul on ilmnenud kunagi lateksi allergiat, siis tasuks eelistada lateksivabu, näiteks nitriilist kindaid.
Pikale venivate tattoo sessioonide juures võib vaja minna valuvaigistavat spreid. Kuna need on tihtipeale vaid profesionaalidele kättesaadavad, siis ses osas palu oma tätoveerijal veenduda, et tema poolt kasutatav on vegan.

Tätoveeritud koht kaitstakse bakterite jm välismõjude eest kas kile sisse mässides või tänapäeval aina enam Suprasorb spetsiaalsete haavaplaastritega. See sisaldab küll suuremas koguses erinevaid polü-ga algavaid nimetusi, midagi loomset aga ei paista sisaldavat.

Järelhoolus

See on Sinu kätes. Peale seda kui oled kile või haavaplaastri eemaldanud, saad selle vastavalt oma nõuetele käidelda. Seebi ja ka hoolduskreemi valimine on samuti Sinu otsus. Kui Sul ei ole endal head neutraalset seepi millega tattood pesta, siis vegansõbraliku variandina võib soovitada Dr. Bronneri multifuntsionaalseid nii vedelaid kui tahkeid seepe, mis ka tulevikus kindlasti ära kuluvad.

Veidral kombel on üldtunnustatud järelhoolduseks soovitatud kreem Bepanthen, mis sisaldab lambavillast saadavat lanoliini ja mida üldiselt tootja poolt turundatakse mähkmelööbe raviks ning ettevõtte endi sõnul ei ole tehtud mingeid uuringuid, mille baasil see oleks soovitatav tattoode hoolduseks.

Keskkonnast huvitunutele ei meeldi ka ilmselt see, et Bepantheni toodab Bayer, mis on hetkel jätkuvalt pikale veninud Monsanto poolt ära ostmise protsessis, mille on aeglustanud erinevad EU regulatsioonid.
Tänapäeval on aga saadaval mitmeid vegankreeme. Et need aga pole veel küllaldaselt levinud, siis võib olla keerulisem leida see õige. Seepärast arvesta igal juhul, et kreem tuleks hankida juba enne tätoveerimist. Interneti kohaselt on parimateks vegan hoolduskreemideks After Inked, Hustle Butter, Lush’s vegan Ultrabalm ja The Merry Hempsters Vegan Hemp Tattoo Balm.

Täiesti looduslikest variantidest soovitavad paljud tätoveerijad kasutada lihtsalt kookosrasva või muud naturaalsetel rasvadel baseeruvat segu näiteks shaevõi.

Igasuguse järelhoolduse osas räägi aga kindlasti kõik läbi oma tätoveerijaga.

Vegan stuudiod

Et tattoo maailmas neid loomseid koostisosi nõnda palju võib leiduda, ei ole 100% vegan tattoostuudiod enam miskit erilist. Kuniks mõni selline Eestis endale koha leiab, läheb ilmselt veel aega. Seni on oluline mõista, kui palju erinevaid aspekte tuleb läbi mõelda vegan tattoo puhul ning olla valmis ka mõistma, et see toob tätoveerijale kaasa lisatööd ja harjumatuid töövahendeid. Tema tuleb Sulle vastu, et saaksid parima lahenduse, ole ka Sina sõbralikult ja mõistvalt meelestatud!

Artikli kokkupanekul räägitud Tartus Backbone ja Tallinnas Bad Pen Pal stuudio kunstnikega. Mõlemad kohad on juba varem ka veganluse seisukohast oma kasutatavad tooted üle vaadanud ja ei ehmata selle peale, kui nendelt palud vegan tattood saada.

Enamus minu tätoveerinuid on ravitud mitte vegan kreemidega ja ilmselt on ka kuhugi naha alla sattunud veidi glütseriini ja söestatud luid. Mu ema ahastuseks ei ole ma aga oma tätoveerinmistega veel lõpule jõudnud, kuigi tean kui palju prügi nendega kaasneb. Usun aga, et kõik peab tasakaalus olema. Üritan oma negatiivset keskkonna mõju vähendada seal kus saab ja võimaluse ning turvalisuse piires.

Ja kui kogu see Jumala ja taeva teema päris on, siis loodan, et väravate ääres pigistatakse silm kinni. Potisoengt aga igaks juhuks siiski ei lõika endale.

Artikkel ilmus esmakordselt veidi mugandatult Ajakiri Vegan 2017 aasta talvenumbris. 
Tätoveeringute autorid: Bibi Kahk, Rainer Lillo ja Corey Tomlins (minu uusim lisa).