Kes on töötanud klienditeenindajana, teab, et see toob endaga kaasa nii toredaid kui ka veidraid kliente ning lugusid. Slow esinduspoe esimese sünnipäeva puhul jagame ka teile mõned …
Rekkamees/Tekiilamees
Mees, kellega nüüdseks on kogemusi juba kolmel Slow liikmel.
Killu: Mulle meeldivad suured žestid ja inimesed, kes ennast ei häbene (seda enam, et ma ise ei ole üks neist). Tõtt-öelda olen siiani neid päris autentseid kohanud ehk ainult kahel korral. Seda suurem oli minu heameel, kui üks neist erakordsetest ühel väga vaiksel tunnil kärarikkalt Slowsse särki otsima sattus.
Särk ei tohtinud olla muidugi mingi „puuvillane liru ega kaela ümbert soonida“ – sest selliseid särke rekkamehed ei kanna.
Pikkadel sõitudel hakkab kabiinis palav ju. Rekkamehed ei armasta ka ülehinnatud riideid, aga hea materjali eest on nad nõus ausa summa välja käima. Ja nii ta endale minu soovitusel selle eriliselt hea, just-seda-särki-rekkamehed-kannaksid, linase musta värvi soodushinnaga! särgi saigi. Suurest heameelest ostu ja võluva teeninduse üle, ofc tõi Triksterist tassi teed pealekauba, ähvardades meepurgi kohvikupõrandale kildudeks lüüa, sest see mäkerdas ta sõrmed ära. Sinna ta heatujuliselt kaduski, lubades kord naasta ja edaspidigi kõik särgid just Slowst osta.
Ja tagasi ta tuli tõepoolest, siis aga juba Tekiilamehena. Jätkab Ave-Liis.
Ave Liis: Ühel pärastlõunal saabus poodi üks vanahärra. Ta soovis, et ma teda teenindaksin. Alguses oli päris viisakas suhtlus, kuid kui selgus, et seda ühte kindlat särki kindlas suuruses, mida ta soovis, polnud, läks asi natukene pingelisemaks. Ma sain süüdistada, et ma ajan mädajuttu ja valetan ning ma ei teeninda teda. Me vist kemplesime umbes 30 minutit temaga. Lõpuks hakkas ta uurima, kas ma olen ta peale pahane ning soovis mulle kohvi osta. Noh, lõppes sellega, et klient sai pahaseks, kui ma kohvi ei soovinud, ning tormas minema. 5 minutit hiljem saabus ta aga poodi koos väga omapärase näoilmega Triksteri teenindajaga, kes kandis kandikut kohviga. Noh jah. Kohv oli vähemalt hea, aga minul on senini suur hirm, et ta tuleb jälle külla. Hiljem kuulsime Triksterilt, et ta läks neile tekiilat jooma ning tekitas seal vist neile ka natukene pahandust, seega ka nimi Tekiilamees. Aga noh, eks kõigil on vahepeal halva tujuga päev.
Helen: Ka minu kogemus härraga sai kõik vajalikud linnukesed kirja. Soovis ta minult särki, mille talle märtsi keskpaigaks tellida lubasin. Seda fakti kinnitasime poole tunni jooksul kuskil 273 korda. Kuulasin ja noogutasin ja kinnitasin. Selle meeldiva suhtluse tõttu ei pääsenud ka mina kohvi joomisest, küll aga läks asi kriitiliseks, kui koogist ja alkoholist keeldusin. Kui tööpostil mitte joomise saab veel selgitada, siis koogi mitte söömise põhjendamine oli ikka juba keerulisem.
Triksteri töötajad ei pääsenud ka seekord kriitikast ja nende püha ülesandeks sai Slow letile toodud kohvitasside ära koristamine. Härra keelas mul ise nende ära viimise ja lubas bussipeatusest vaadata, kas ikka tullakse järgi. Pool tundi peale mehe lahkumist julgesin siiski aknast välja piiluda ja teda mitte nähes tassid ise ära viia.
Eks jääme siis järgmist kogemust ootama/kartma. Särgitellimus on igal juhul vastava tootja juurde sisse antud.
‘Is everything vegan here!?’
Helen: Peab tõdema, et selle aasta jooksul on päris palju poe seikasid sulanud kokku üheks häguseks tervikuks. Mingist hetkest alates saab ka rohkem välja torkavad külastajad kuhugi kategooriasse sokutada ja nende grupis on juba mitu liiget olemas. Kuna meil aga poes ei ole otseselt kuskil silti mis kuulutaks, et meie kaubavalik on vegan ja eetiline (et mitte peletada neid, kel hirm nende sõnade ees), siis on mul alati eriliselt hea meel, kui keegi selle fakti avastamisest eriti rõõmsaks muutub.
Nii oli kord ühe inglise keeles rääkiva külastajaga, kes mõnda aega poes ringi käis ja lõpuks minu juurde tuli ning veidi ettevaatlikult ja vaiksel toonil küsis, kas poes on kõik vegan.
Jaatava vastuse peale lõid tal silmad särama ja vaatas veel ühe tiiru poes ringi. Peale seda lahkus aga ostuta. Pff, ilmselgelt see vaimustus polnud küllalt, mõtlesin mina.
Kaks päeva hiljem tuli mees aga koos naisega tagasi ning peale hea tund kestnud vaatamist ja proovimist sai garderoob värskendust. Muidugi rõõmustavad iga poepidajat suuremas summas ostud, mind aga teeb veel rõõmsamaks, kui ostu põhjuseks ühine maailmavaade.
Dinosaurusetapja
Rauno: Poodi astub tüdruk, ~10a vanune, nimeks Naomie.
Ma olen saanud just kätte oma söögi, istun diivanil. Naomie ütleb, et on korra siin poes emaga käinud ja talle väga meeldib. “Kas tohin ringi vaadata?”. Mul on hea tuju ja tahtmine Naomie jaoks seda poodi veel toredamaks teha. Hakkame vestlema ja naljatlema. Ta ootab karate trenni siinsamas majas, mis hakkab pooleteise tunni pärast.
Ühtäkki ta küsib mult: “Kas tahad, ma loen sulle luuletuse?”
Ma noogutan, sean end diivanile mugavalt sisse ja Naomie, pannud käest koti ja jope, asub esitama mulle ühte ilmekamailt esitatud luuletust, mida ammu kuulnud olen. Ja oh ei, ilmekas on ometi vale sõna, see kõlaks justkui “selgesõnaline” ja “ladusalt loetud”, aga see on kõike seda 100x rohkemgi. Tegu on ühe Aita Kivi luuletusega, Naomie elab sinna nõndavõrd sisse, et ma ühtäkki ei suudagi enam keskenduda luuletusele ja selle sõnumile, vaid jään mõtlema sellele, kui ilus, jah, lihtsalt ilus on too hetk.
15 minutit hiljem…
Tuleb välja, et Naomie isa on iirlane ja ta räägib puhast inglise keelt. Ühtäkki vahetumegi vaid selle peale. “So Naomie, what colour of a belt you have in karate?”
“Oh…I have to tell you a secret. I’m actually million years old. Yeah. I lived with dinosaurs. And my belt, it has a colour of dinosaurs blood. I chopped off those heads with my karate kick and the blood got on my belt and that’s why I have a red belt and that’s why they are exctinct. I was called Michelle back then.”
Me naersime.
1 tund hiljem…….
Naomie on ikka veel siin. Ma ei saa enam tööd teha. Ta trennini on veel pool tundi aega. Õnneks on tal kõht tühi ja ma sain ta Aparaati koogile suunata.
10 minutit hiljem…………….
Naomie on tagasi. Nad andsid talle koogi pealt allahindlust, kuna tükk ei olnud nii ilus.
1 minut hiljem………………………
Ta ei lähe ära.
15 minutit hiljem
Naomie läks ära!
5,8 minutit hiljem
Ma igatsen juba seda dinosaurusetapjat…
Pärastlõuna, mil päästsime ühe abielu. Väidetavalt.
Ave Liis: oli üks laupäev. Kell oli juba natukene peale nelja, seega poe uksed olid juba suletud, kassa oli suletud, arvuti oli kotis ning mina olin juba jopet toomas. Ukse taha saabus vanem meesterahvas, kes hakkas natukene meeleheitlikult paluma, et ma ta sisse laseksin. Kuna mul muidugi prille ees polnud, tekkis mul suur terror, sest kartsin, et ülalpool mainitud Tekiilamees oli mulle külla tulnud. Üritasin selgitada, et kassa on juba suletud jne, kuid härrasmees väga palus, et ma talle vastu tuleksin. Näitas läbi võre näpuga ühele kampsunile ja ütles, et ta tuli seda ostma, suuruses S. “Palun tulge mulle vastu! Te päästaksite mu abielu!” Ma siis mõtlesin, et no kui lausa abielu kaalul on, siis tuleb vist ikka pood uuesti avada. Koukisin siis arvuti välja, avasin kassa ning lõime kampsuni läbi. Selgus, et härral on kodus noorem naine, kes on natukene kärsitu ning saatis mehe selle kampsuni järele. Väidetavalt oleks abielu läbi olnud, kui ta selleta koju oleks läinud. Mees sai kampsuni kätte ning Slow pood saab oma kirjeldusse lisada, et lisaks sellele, et üritame maailma päästa, oleme kindlasti ühe abielu päästnud.
Suured tänud kõikidele meie toredatele klientidele, kes tööpäevad rõõmsateks ja meeldejäävateks teevad!