Käes ta on, 24. aprill 2017 – neljas Rana Plaza kokkuvarisemise aastapäev ja seega ka neljas rahvusvaheline Fashion Revolution Week ehk moerevolutsiooni nädal.
Minul seostub sõnaga ‘revolutsioon’ esimesena vanadest õlimaalidest välja kappavad uhketes riietes pikajuukselised mehed hobustel, mõõgad või lipud käes, kes parema tuleviku nimel sõtta sööstavad. Teisalt meenuvad Mahatma Gandhi ja Martin Luther King Jr. ning muidugi meie ainulaadne laulev revolutsioon. Need mässud on nüüdseks aga vaid ajalooraamatute ja filmide materjaliks. Muidugi ei ole lõppenud konfliktid, valitsuste kukutamised ja sõjad, kuid keskmise esimese maailma kodaniku jaoks on need üpris kauged teemad. Meie tuleviku heaks on mässanud eelnenud põlvkonnad. Nüüd on käes meie aeg teha uusi revolutsioone. Tänapäeva pöörangute keskmes ei ole tavaliselt enam võitleja ise, vaid teised inimesed, loomad, loodus. Me oleme küllalt priviligeeritud, et saame astuda välja teiste eest.
Miks meil on vaja muutust moetööstuses?
Moetööstus on meeletult suur, palkab miljoneid inimesi ja reostab maailma peaaegu sama palju kui naftatootmine. Kui näiteks autod valmivad peaaegu ilma igasuguse inimkontaktita suurtel tootmisliinidel, siis rõivaste tegemisele on kaasatud inimene igas etapis, alates puuvillaseemne istutamisest kuni pakendamiseni ja poelettidele saatmiseni. Globaliseerumine on viinud need töökad käed meist aga nii kaugele kui võimalik. Inimesed, kes meie jaoks võiksid sama hästi olla masinad, ongi rahvusvahelise moerevolutsiooni keskmes.
Moerevolutsiooni nädal sai alguse 2014. aastal, Bangladeshis Dhaka linnas toimunud Rana Plaza tootmishoone kokkuvarisemise esimesel aastapäeval. See oli seni suurim tootmishoone varing, kus suri 1133 inimest ja haavata sai üle 2500. On traagiline, et on vaja sellist õnnetust, et äratada inimesed oma mugavast mullist, kuid nii juhtus ja nüüdseks toimuvad Fashion Revolution Weeki üritused enam kui 90 riigis, sh Eestis.
Kuidas selline asi aga üldse juhtuda sai? Sest nõudlus aina odavamate rõivaste järel on tohutu. Selleks, et neid taolise hinna ja tempoga valmistada saaks, peab kuskil kokku hoidma. Seda aga ilmselgelt mitte miljoneid teenivate kiirmoebrändide juhtide palkadest (Zara omanik on muideks maailma rikkaimate inimeste seas teisel kohal peale Bill Gatesi). Kokku hoitakse tavaliselt ikka juba niigi alamakstud töötajate ohutuse pealt. Tootmishoonetel puuduvad vajalikud varuväljapääsud, tulekustutid jmt. Rana Plaza hoone seintes olid suured praod, millest töötajad ka juhatust teavitasid, kuid tootmisliine kinni panna ei saa ja nii sunniti töötajad vallandamise ähvardusel majja tööle tagasi.
Fashion Revolution ei ole aga loodud vaid kaugete maade töötajate heaolu jaoks. Moetööstuse mured ulatuvad iga tarbija kodumaale. Kui palju Eestis toodetakse rõivaid? Mina küll ausalt öeldes ei tea. Tean ja tunnen Slow poes esindatud tootjate tavasid ja tootmiskohti, nende toodang on aga peaaegu olematu murdosa sellest, mida meil ostetakse ja tarbitakse. Kui me toidukaubale paneme peale uhkusega kodumaal valmistamist tõendavaid kleepse, siis kohalik rõivatööstus ei paista meid väga huvitavat. Kallis on ju, eksole? Kõik, kes on aga kunagi ise endale midagi õmmelnud, teavad, mis vaev ja aeg selleks kulub.
Tooraine kasvatamiseks kuluvad ressursid, tootmisjäägid, töötlemiseks kasutatav keemia, lõputult pikad transporditeed, peale mõnda kasutamist kas Aafrikasse või otse prügimäele liikuvad rõivaste massid. Need on kõik koormaks meie keskkonnale – saastavad õhku ja annavad oma osa kliimamuutustele. Kui ka tootmise etappide reostus jääb tootjamaadesse, siis see keemia, mis koduses pesumasinas rõivastest välja peseme, jõuab meie vetesse. Prügisse minevad rõivad täidavad meie prügimägesid ja põletusjaamasid. Peale selle imendub kangastest meie naha kaudu organismi kahjulikke aineid. Enamjaolt väikestes kogustes ja vähemürgiseid. Mis mõju aga pikad kandmise aastad ja erinevate ainete kombinatsioonid meile avaldavad, on veel alles uurimise järgus. Seega, revolutsioon on vajalik ja möödapääsmatu. Teeme ära!
Kuidas asja kallale asuda, loe Müürilehest!
Moerevolutsiooninädal 2017
Selle aastase moerevolutsiooni nädala raames korraldavad Slow ja teised kaaskorraldajad üritusi Tartus ja Tallinnas.
Tartus
Neljapäeval, reedel ja laupäeval toimuvad meie Aparaaditehase poes Slow haulternative töötoad, kus anname vanadele riietele uue elu. Jagame mõtteid ja nippe ning oleme rõõmsad ka külastajate jagatavate ideede üle.
Neljapäeval õhtul kell 19.00 näitame filmi “The True Cost” Erinevate Tubade Klubis. Filmi järel vestleme ka veidi moetööstuse teemadest kohalikus võtmes.
Laupäeval kroonime tegusa nädala taaskasutuse võtmes Müürilille täikaga ja Trükimuuseumis saab valmistada puuvillasest kangast paberit.
Tartu kesklinnas toimub laupäeval kell 12.00 – 18.00 Keskpargis Maailmatänava festival, kus iga soovija saab riidetootjale postkaardi saata ja küsida, kes minu riided tegi?
Tallinnas
Esmaspäeval kell 17.00 linastub film “Minimalism – A Documentary About The Important Things” ja neljapäeval kell 16.00 saab vaadata filmi “The True Cost”kinos Sõprus.
Neljapäeval kell 18.00 – 20.00 leiab aset Mondo Akadeemia: “Kas jätkusuutlik moetööstus on võimalik?”
Sotsiaalmeedias
Terve nädala vältel kutsume aga muidugi üles küsima ‘who made my clothes?’ ja meile oma rõivaeseme armastuslugusid kirjutama. Meie lemmik armastuslugu saab ka siin blogis avaldatud ja selle kirjutajale 50€ poe kinkekaart auhinnaks.