See oli umbes kuus või seitse aastat tagasi, kui üks minu kõige kallimatest sõpradest minu juures päevasel ajal tukkuma jäi, samal ajal, kui mina arvutis tööd tegin. Ühtäkki tõuseb ta aga voodist istuli ja küsib tungival häälel: „Miks sa seda teed?” Segaduses hakkasin midagi vastu kokutama, kui ta küsimust kordas. Üritasin selgitada, et mul on vaja tööd teha, kui ta veel nõudlikumalt kordas „Miks sa seda teed?” ja vastust ootamata tagasi pikali langes.
No hästi, see oli temal vaid osa veidrast unekäitumisest, mis lükkas mind sujuvalt eksistentsiaalsesse kriisi.
„Aga miks ma seda teen?” küsisin endalt.
Lühiajalisele paanikale vaatamata sain siiski üle sellest painavast küsimusest ja jõudsin tulemusele, et teen seda, sest see teeb inimesi rõõmsaks, on vajalik ja noh, üldiselt meeldib ka.
See, mida sel hetkel tegin oli Tartus noore kunsti eksponeerimisele suunatud galerii. Noortel kunstnikel sel ajal võimalust oma loomingut näidata väga ei olnud ning tundsin ennast hästi seda võimalust pakkudes. Mingi hetk hakkas aga kohti juurde tekkima ja sain oma ettevõtmisele sellisel kujul joone alla tõmmata ning edasi liikuda.
Küll aga on see une pealt elutähtsa küsimuse vahejuhtum jäänud mulle meelde. Ma küll ei tea täpselt, mida unise sõbra alateadvus mulle selle tungiva küsitlusega öelda tahtis, aga peale seda, kui olen seda nii mitu korda inimestele rääkinud, on see oma koha mu alateadvuses kindlalt sisse võtnud.
„Miks sa seda teed?” ei ole püha küsimus, mida endalt küsin kõigi tegevuste juures, mida aga siiski üritan endale vahest meenutada, hiljemalt kui olen taas kord ületöötanud, üleväsinud, alamaganud jne. Enne kui aga jõuan sinnani, miks ma Slow’d teen, siis veidi eellugu ja seikasid, kus olen komistanud selle küsimuse otsa ja see mulle kasulik on olnud.
Kui ma 2011. aasta lõpus galerii kinni panin, siis tegin seda, kuna tundsin, et ei ole enam küllalt põhjust tegutsemiseks – kõrval majas oli avanud uus disainipood, linna oli tekkinud uusi ekspositsioonipindasid ja küsimusele vastamine oli muutunud keerukamaks. Peale seda seiklesin, otsides uut ja paremat vastust ning laias plaanis jõudsin altruistliku vastuseni, et tegelikult ma teen enamus asju selleks, et teisi rõõmsaks teha, sest noh, see on ju tore!
Mingi hetk leidsin ennast pingeliselt kõnekeskuse tiimijuhi / kvaliteedi kontrolli / tehnilise toe kohalt, kus sain edukalt rakendada oma tehnilist ja matemaatilist mõtlemist ning seda peamiselt teiste abistamiseks. „Miks ma seda teen – sest saan olla abiks, näha säravaid silmi, kui probleem saab lahenduse.” Peale seda leidsin ennast aga aastaks Saksamaal põldu harimas „Miks? Sest see on hingele hea ja olles ise rõõmus, saan seda ka edasi anda.”
Selle kõige vahepeal hakkasin taimetoitlaseks tänu väga halvale lihaelamusele ning Saksamaal teadmisi kogudes läksin sujuvalt üle veganlusele ja siin oli vastus selge :„Sest ma ei saa eksisteerida andes oma osa massilisele ja mõtlematule keskkonna saastamisele!”
Kuigi ma ka väga armastan loomi ja hoolin oma tervisest, siis esmatähtis on minu jaoks keskkond ning liha- ja isegi veel enam piimatööstus, on hirmuäratavalt suured keskkonna saastajad. Seda päris mitmel viisil: maha raiutakse metsi, et need muuta põllumaaks, kus loomadele toitu kasvatada, meeletult kulub vett, kõige hullem on aga saaste metaangaasist, mida farmid lakkamatult õhku pumpavad. Selle kohta saad täpsemalt lugeda siit ja siit. Ehk siis vaatamata mu erakordsele armastusele kamatahvli vastu, ei suuda ma uut versiooni isegi mitte maitsta.
„Olen vegan, sest keskkond on meie suurim väärtus ja toitudes taimedest on minu ökoloogiline jalajälg 60% väiksem.”
Sellega olen teinud enda jaoks olulise sammu ja see on üks põhjus, miks olen jõudnud otsuseni luua Slow. Ma isiklikult tunnen, et naftatööstuse vastu võitlemine on minu jaoks veidi suur väljakutse ja üks tarkus mida mulle ema on lapsest saati pähe toppinud (tänu sellele, et ta toitlustuses töötas) on ekstreemselt tungiv soovitus „Ära sa jumala eest mitte kunagi toitlustusse tööle mine!” Ilmselt ka see on ennast mingil määral pähe söövitanud ja toidualaseid eelistusi ma seda kaudu inimestega jagama ja maailma parandama ei hakka.
Küll aga ei ole mu aju keegi rõivaste müügi alal programmeerinud ning leidsin, et see on tee, mille kaudu saan teha ise paremaid otsuseid, juhtida tähelepanu maailmas toimuvale ja ehk teha mõned inimesed nii otseselt kui kaudselt õnnelikuks.
Ja nii ma siis selle väljakutse vastu võtsin ja Slow’le alguse tegin. Kiirelt avastasin, et huvilisi, kaasaelajaid ja motivaatoreid jagub ka küllaga. Ilmselt on info meieni siiski küllalt palju tunginud ja kas teadlikult või alateadlikult on igaüks endalt küsinud, miks me seda teeme. Miks me tarbime nõnda, mis on viinud selleni, et kogu tootmine maailmas nii õel on nende vastu, kes selles ketis kõige olulisemad osad on? Või olen see vaid mina? Hästi, siis on see põhjus miks ma seda teen, ma ei ole nõus üksi seda koormat kandma, kogu maailma muresid muretsema. Sharing is caring, right?
Kuid päriselt: „Miks sa seda teed?”
„Sest usun siiralt, et mitte keegi meist ei taha tahtlikut teha liiga keskkonnale, loomadele ega inimestele. Ma usun, et iga inimese väikesed otsused kokku panduna avaldavad mõju maailmale ning tahan anda endast parimat loomaks võimalust neid paremaid otsuseid kergema vaevaga teha.”
Ah, ja … miks sina teed, mida sa teed?