Saa tuttavaks meie uue külaliskirjutaja, Marianniga! Maailma rändaja, mööbli restaureerija, moetööstuse tagamaadest teadlik riiete snoob ja muidu igati tore Slow sõber ning mõttekaaslane.
___________________
Peale gümnaasiumi lõppu läksin õppima butafooriat, aasta hiljem vahetasin eriala mööbli disaini ja restaureerimise vastu, sest tahtsin teha päris asju, mitte neid paberist ja penoplastist dekoratsioone ning peale seda jõudsin oma käänulisi teid mööda rõivatööstusesse (ja nüüd olen hoopis ühe jalaga IT’s). Kõik need erinevad teadmised ja kogemused on mu silmaringi avardanud ja aidanud luua huvitavaid seoseid pealtnäha väga erinevate valdkondade vahel.
Butafooria õpingute vältel tegin kaks 3-nädalast praktikat teatris – see tähendab, et sain mõnusalt sisse piiluda sellesse natuke peidus maailma. Suurem osa sellest, mis on laval, näeb hea välja ainult laval – valgustus, distants jms moonutab kõike, alustades lavadekoratsioonidest ja kostüümidest, lõpetades näitlejate meigiga. See tähendab, et lavale tehtava kivi või kleidi eesmärk ei ole kunagi lähedalt vaadates näha välja nagu päris kivi või kleit, vaid realistlik peab see paistma saalis istuvale publikule. Lisaks on loomulikult palju nüansse, mis mõjutavad lavakujunduse ja kostüümide valmistamist, alustades liigutamise mugavusega (näiteks penoplastist rändrahnu on lavapoistel peale etenduse lõppu kordades kergem lattu viia kui päris kivimürakat) ja lõpetades ajakulu ja maksumusega.
See maksumuse pool mõjutab võib olla kostüüme kõige rohkem. Näiteks kui lavale tehakse püksid, millel on taskud, siis päriselt töötavaks taskuks on need mõtet õmmelda ainult juhul, kui tükk näeb ette, et see näitleja neid kasutab. Materjaliga on sama lugu. Pole mõtet raisata suurt summat peenvillasele ülikonnakangale, kui õrn siidine läige ja suurepärane langevus ei paista kunagi publikuni ja tegelikult peale etenduse lõppu pole seda konkreetset ülikonda kellelegi vaja, sest järgmises tükis paneb sama näitleja hoopis konnakostüümi selga. Lisaks on sellise rõiva hooldus, mida tihti võib peale iga intensiivset laval esinemist vaja olla, palju keerulisem ja kulukam. Selline lähenemine materjali ja ajakulule tundub äärmiselt mõistlik.
Päris elu ei ole teatrietendus, aga mulle tundub, et järgime samu põhimõtteid järjest enam tavariiete valmistamisel ja valimisel, ainult lava asemel peab kõik hea välja nägema pildil ja sotsiaalmeedia postitustes.
Parim naiste kleit on taskutega kleit. Tasku on lisakulu. Aasta enne, kui sina lähed oma kleiti kuskilt poest ostma, istuvad disainerid, analüütikud, tehnoloogid, konstruktorid, sisseostjad ja igasugu eelarvete balansseerijad kuskil koosolekul koos ja otsustavad selle tasku kleidilt ära võtta. Miks? Sest kleidi kangas oli natuke kallim kui tavaliselt ja tasku õmblemine on lisakulu ja kasumimarginaal peab mahtuma firma poolt etteantud piiridesse. Kõik on veendunud, et klient ei ole nõus maksma 5 eurot rohkem taskutega kleidi eest.
Oletame, et sa ostad selle kleidi ikka, sest kangas on ilus ja tegumood istub sulle ülihästi ja noh, võib olla pole need taskud sellel konkreetsel kleidil nii olulised. Järgmine aasta teeb see sama seltskond seal samal moemaja koosolekul sellest järelduse, et naised ei taha taskutega kleite ja võtab need ka teistelt ära, sest see polnud ju müügitakistus.
Nüüd kujutame ette alternatiivset stsenaarumi, kui sul oleks olnud poes võimalik valida kahe täpselt samasuguse kleidi vahel: üks taskutega ja teine ilma. Kumma sa oleks valinud?
Moetööstuse side oma lõpptarbijaga on üpris olematu ja ma usun, et sarnasel viisil on juba aastaid meie riietelt funktsionaalseid juppe küljest ära amputeeritud ja meie oleme ära harjunud sellega, mida meile pakutakse nii hinna kui sisu mõttes.
Kui sa oled terve elu söönud külmutatud porgandit, siis sa arvad, et porgand maitsebki nii. Kui sa vaid teaksid kui hästi võib maitsta vanaema peenralt ülesvõetud värske porgand – need kaks pole võrreldavad. Väga sarnane asi võib juhtuda riietega – kui sa oled harjunud kandma ebamugavaid, kratsivaid, vähe funktsionaalseid ja halvasti istuvaid riideid, siis see hetk, kui sa prooviksid selga midagi, mis on valmistatud läbimõeldult ja funktsioonile vastavast materjalist ja arvestades sinu keha eripärasid, võiks olla imeline.
Minu nägemuses on need paljaks kooritud rõivad nagu kostüümid – näeb välja nagu kleit, aga ei funktsioneeri päris nii. Peaks keha katma, aga vajub dekolteest kogu aeg ebamugavalt lahti. Või peaks laskma kehal suvisel ajal loomulikult hingata, aga ajab hoopis metsikult higistama. Peaks võimaldama võtmeid taskusse panna, aga tasku on vaid näiline ja sinna ei saagi midagi panna jne.
Ma olen riiete osas snoob. Ma olen lapsest saati endale ise õmmelnud ja olemasolevat paremini istuvaks kohandanud. Hiljem õppisin rätsepaks ja töötasin tehnoloogina. Mul on piisavalt teadmisi, et üpris edukalt teha vahet päris riietel ja kostüümidel ja ma olen ära harjunud riietega, mis on mugavad.
Aastatega on mul tekkinud mõned kriteeriumid, mida ma enda peas läbi käin enne kui midagi poest endaga koju toon.
- Materjal – võimalikult looduslik – st vähemalt 50% mitte sünteetilisi kiude, välja arvatud spordiriided, kus sünteetilised kiud on praktilised ja funktsionaalsed. Kui sa oled pool talve kandnud 100% villast kampsunit ja ostad järgmiseks akrüülkampsuni, siis saad eriti hästi aru, kuidas viimane ei soojenda piisavalt ja ajab samal ajal higistama, lisaks võtab külge ebameeldivad lõhnad ja läheb staatilisest elektrist särisema nagu säraküünal.
- Universaalsus – pigem jätan ostmata ühte hetkeemotsiooni toitva erkpunase kleidi, sest kannaksin seda kaks korda ja siis oleksin väsinud ning eelistan värve ja tegumoode, mis mulle end tõestanud on. See ei tähenda, et punane on halb värv. Mulle isiklikult lihtsalt ei istu, aga tumesinine näiteks on ennast tõestanud. Samas tean inimesi, kelle jaoks see on absoluutselt välistatud – tunne iseennast.
- Keskkond – kui on võimalik, siis ma ostan neid asju, mis on planeedile ja kõigile siin elavatele olenditele paremate tagajärgedega, see tähendab orgaaniliselt kasvatatud materjale, kohalikku toodangut, kontrollitud tehastes toodetud asju jne. Kriteeriume on nii palju, et vahel on teadlikku otsust päris keeruline teha. Kergem viis on leida mõned usaldusväärsed brändid ja kauplused ning lasta neil põhjalikum uurimine enda eest ära teha. Siis pole vaja iga väikest ostu tehes magistritöö mahus uurimistööd teha.
- Tehnoloogia – nt pitsiline kleit ilma voodrita – kuidas ma seda kandma peaksin? Või mantel, millel on dekoratiivsed (mitte kasutatavad) taskud? Ma olen lapsest saadik võtnud lahti kõik raadiod ja kellad, kus mõni tuli või nupp ei tööta, sest kui see vidin on olemas, siis peaks see olema kasutatav. Poest ostetud riietega olen vahel sama teinud ja leidnud, et jupp mille lahti arutasin, et seda parandada ongi tehtud ainult dekoratsiooniks. Enamasti ei ole mõtet uut riideeset ümber teha, eriti kui on valida teine, mille vidinad töötavad eesmärgipäraselt.
Üks selge märk, et inimesed tahavad mugavaid ja funktsionaalseid riideid, on minu arvates athleisure trendi populaarsus. Mingis mõttes on see nagu spordiriiete imitatsioon, aga paremal juhul kasutatakse spordiriiete tööstuse tarbeks välja arendatud funktsionaalseid materjale trendikamate igapäevaset kantavate riiete valmistamiseks. See haru on muust rõivatootmisest julgelt eespool uute materjalide ja innovaatiliste tehnoloogiliste lahenduste kasutuselevõtu poolest ning ainuke viis neid paremaid asju endale selga saada sellest valdkonnast igapäeva rõivaste laenamine.
Tegelikkuses võib ka puuvillane kleit, viigipüksid või linane pintsak olla ülimugav, kui kõik on õigesti kokku pandud.
Arvan, et riided peaksid võimaldama meil teha neid asju, mida me teha tahame ja mitte segama. Suvel jahutama, talvel soojendama, selga ja seljast ära mugavalt käima, lubama istuda, astuda ja vajadusel joosta. Me arvame, et moemaailma võltsus on ebarealistlike proportsioonidega modellides ja liigselt töödeldud fotodes, aga tegelikult on seda hirmuäratavalt palju ka meie enda riidekappides.
PS! Protip: Kui kleit on väga ilus ja materjalile pole ka midagi ette heita, siis õmble ise või lase kellelgi taskud juurde õmmelda.