Aeg on käes Slow esimeseks suuremaks väljasõiduks – Berliini eetilise moe messile. Lähme ütleme tere neile brändide esindajatele, kellega juba kuid meili teel suhelnud oleme, harime ennast ürituse raames toimuvatel seminaridel, avastame uusi brände, mida teie rõõmuks Slow valikusse lisada. Viskame Berliinile ka laiemalt pilgu peale ja toome inspiratsiooni endaga kaasa.
Reisimine ei ole aga enamjaolt eriliselt keskkonnasõbralik ettevõtmine, kui just jalgsi või jalgrattaga maailma avastama ei lähe. Tavaliselt ikka käib reisimise juurde üks või teine kütust nõudev transpordivahend. Aga no kurja, ilma maailma nägemata ei oska sellest ka palju objektiivset arvata. Seega, isegi kui CO2 kokkuhoid on punktist A punkti B jõudmisel veidi keerukas, on siiski võimalik reisimise juurde kuuluvate tegevuste pealt veidi oma jalajälge kärpida.
Eks igaühel ole oma viisid ja eelistused, seepärast leidsime, et koos esimesele Slow väljasõidule minnes, oleks õige aeg ja koht jagada veidi oma reisikogemusi, ettevalmistusi ja nippe.
Seega, Berlin, siit me tuleme … ja seda me kaasa võtame…
Killu:
Reisimine saab alguse pakkimisest ja pakkimine on reisimise foreplay. Juba paberil, nimekirju tehes. On pakkimisnimekirjad ja on pakkimiskirjandus. Esimesed, need praktilisemad, koosnevad sääsetõrjevahendist ja päikesekreemist. Teistest võib välja lugeda enamat kui sihtkoha. Ma mõtlen siin Joan Didionile, kelle ikooniline peatükk “To Pack and Wear” on ühtviisi minimalistliku reisimise teejuhis ja 70ndate Hollywoodi (aja)kirjanikuglamuur, kuid mille ridadevaheline räägib hoopis hapra naise depressioonist ja võõrandumistundest, sügavast lõhest naise vahel, kellena ta end tundis ja naise, kellena end esitles. Oh, Joan.
Miks ma teda mainin? Esiteks on ta suurepärane elav klassik keda endaga ootesaali ja lennukisse ajaviiteks ja harimiseks kaasa võtta. Seega reisinipp nr 1: reisi koos raamatuga. Lugemissoovitus: “Slouching Towards Bethlehem”
Teiseks, Didion hoidis oma listi kapiuksele kleebituna. Mina toon enda oma ära siia. Need on väga erinevad. Minu omas näiteks on ka aluspesu kirjas.
Lisaks aluspesule:
Stanley&Stella ei-võta-higilõhna-külge särgid, kombineerituna mustade pükste ja musta seelikuga. Eetilise moe mess või ei, reisimise mõte on “You are going to see, not going to be seen”
Tuul näosprei. Lennukiõhk on kuivatav, glütseriin säilitab niiskust.
Seep. Lisaks ihule ka ihupesu jaoks. Kui vett parajasti ei napi ja mul on võimalus oma sokke käsitsi pesta, siis ma teen seda. Oma musta pesu pesemine hoiab heas mõttes alandlikuna ning võtab kohvris kaasavõetava arvelt vähem ruumi.
Sisejalanõud. Osadele rahvastele, iseäranis lõuna-eurooplastele, olen teinekord täheldanud, meeldib välisjalanõudega ka toas patseerida. Oh kombeid. Endal tänavatel nii palju kakajunne.
Snäkid. Kord jõulude eel Istanbulist koju lennates olin võlutud minust teiselpool vahekäiku istuvast noorest habemikust. Kaasavõetud megavõileib söödud, lõpetas ta oma käigu…rohelise tilliga. Ma ei räägi garneeringust, vaid peotäiest, mida kahe käega kinni hoitakse. Arvake, mida tahes, lennujaamade ja pardatoit on kallis. Mees teab, kust kaltsiumit saab. Minu lemmiksnäkid: pähklid, puuviljad, šokolaad.
Kõrvatropid. Mis? Sa ütled, et need on mõttetud? Ma ei kuule Sind. Ega seda röökurit-kisakõri kolm rida eespool. Või norskavat toanaabrit.
Reisisokid. Jalanõude eemaldamine võib mõnikord tunduda kohatu, aga mitte siis, kui on võtta soojad mugavad sokid, milles jahe lennureis jalad kõhu all mõnusamalt üle elada. Ekstrapluss kui väikeste kumminäsadega talla all, mis libisemist takistavad.
Valuvaigistid. Sest teinekord tähendab (töö)reis maailma parimate rummikokteilide joomist.
Helen:
Kogenud käsipagasireisijana, on meil Killuga sarnased pakkimsnimekirjad. Pagasit olen oma elus ära andnud kaks korda – USAst tulles ja Saksamaalt Eestisse kolides. Enamjaolt ma lihtsalt ei viitsi tassida kohvrit, oodata selle ära andmist, oodata selle tagasi saamist… Lennujaamades on küllalt ootamist ja iga hetk, mis läheb raisku ajast leida kõige mugavam ja soojem koht, kus ennast raamatuga kerra keerata või aktiivse inimvaatlusega alustada, on täiesti traagiliselt raisatud.
Ja et kõige tüütum aeg on see, mis saab veedetud turvakontrollis kellegi taga, kes: a) lendab esmakordselt ja ei ole nähtavasti näinud oma elus ka ühtegi filmi, kus keegi lendaks, b) kes ilmselgelt ei ole antud riigist, seega on pidanud ilmselt oma elus vähemalt korra lendama – kohta kus ta hetkel viibib, aga siiski oleks nagu esimest korda turvakontrollis. Tead küll, see inimene, kelle kogu kosmeetika on kolmes kotisahtlis laiali ja kes hakkab seda kokku otsima ja kilekotti toppima peale seda kui talle vastav kott on ulatatud, avastades siis muidugi, et see pooleliitrine šampoonipudel ei mahugi sinna. See inimene, kes otsib peale seda välja oma läpaka, tableti ja telefoni, sest ka see on uudis, et neid peab eraldi kontrollima. Ja oh neid suuri silmi kui ka vöö ja käekella peab ära võtma…
Ühesõnaga mida ma tahtsin öelda on: valmistu ette – vedelikud ühte kotti, kanna võimalikult metallivaeseid rõivaid ja tee taskud tühjaks. Muidu võib keskmise passiivagressiivse eestlase ninasõõrmetest vihaselt väljuv õhk jalust rabada.
Mulle meeldib olla ettevalmistunud, seepärast püüan juba eos vähendada vedelike osakaalu, asendada tahkega mida kannatab (seep, šampoon, huulepalsam). Alles hoian alati kõik väikesed purgid ja pudelid, mis minuni on tee leidnud, et kasutada neid ära väikese koguse koduse kosmeetika kaasa võtmiseks.
Peale turvakontrolli kadalipu läbimist on vaja hüdreerida, selleks on ikka oma veepudel kaasas ja tualeti suunas sammud lähevad. Jälgida tasub aga, et kraanide juures ei oleks silti, mis vee joogikõlbmatuks ristib! Elu esimesel moenädalal ei saa muidugi osa võtta ilma pidevalt kohvitassi käes hoidmata. See aksessuaar ei tohi muidugi olla papist ja seepärast tuleb ka Zuperzoziali kohvitass minuga kaasa, mis kotis ilmselt kohale jõudmiseni sokisahtli rolli täidab.
Ka minu reisikotist ei puudu Tuule näosprei ja Pääsukese Talu seep. Lisaks veel paar plaastrit ja karbikene vitamiinidega. Riietuse osas on eluvajalik võimalikult suur sall või keep, mida kasutada mantli, teki ja padjana nii lennukis, bussis, kui ootehetkedel. Väiksesse, igal hetkel kättesaadavasse kotti läheb pähkli-marja segu, lutsukommid või näts, juhuks kui kõrvad lukku ähvardavad minna, hetkel pooleli olev raamat, milleks on Star Wars: Catalyst, kõrvaklapid ja muusikat mängiv seade.
Ah ja muideks, kui Sa julged lennukisse või bussi võtta kaasa keedumunavõileiva, siis ma ei vastuta enam oma tegude eest, kui see lõhn minu ninna jõuab!
Meie kahe poolt veel mõned nipid endale, teistele ja keskkonnale vähem stressi valmistavaks reisimiseks:
- Reisi koos oma veepudeliga. Kui aga juhtub poevesi näpus olevat, siis tee see tühjaks enne turvakontrolli, võta uuesti täitmiseks kaasa või vabane sellest õigesse konteinerisse, enne kui see pooltäidetuna koos muu turvakontrollis välja praagitud kraamiga olmeprügis lõpetab.
- Kasuta käsipagasisse minevate vedelike jaoks nõutud plastkotti korduvalt või asenda pikema elueaga läbipaistva kosmeetikakotiga.
- Võimalusel ära prindi välja, vaid lae lennupilet telefoni. Ka linnakaardi saad salvestada offline kaardina telefoni.
- Ära osta lennu jaoks spetsiaalselt mini tooteid, mis tihti vaid mõned korrad peale reisi ajal kasutamist lõpuni tarbimata minema visatakse. Asenda olemasolevatesse anumatesse koduse kosmeetika paigutamisega.
- Hostelis/hotellis ööbides ära jäta käterätte põrandale, sest need viiakse siis pessu. Kui kodus Sa ilmselt igapäevaselt käterätte ei pese, siis ei ole seda ka reisil vaja. Hoiame energiat ja vett kokku!
- Pista kotti üks lusikas. Kui vahest plastikusse pakendatud toitu ei anna vältida reisil, siis vähemalt ei pea iga kord sinna juurde ka ühekordset lusikat/kahvlit ostma.