Tere tulemast Slow rubriiki, kus teeme iseenda elu huvitavamaks ja söödame vahelduseks guuglile küsimusi ‘luule ja lihale.’ Et jäätmete ümber tiirleb igasugu müüte, küsimusi ja “kärbseid”, siis paotas Killu prügikastikaant ja uuris, mida Eesti Keskkonnateenused AS esindaja Kadri Luudel selle sisu kohta öelda on.
Tere, Kadri! Kohalikud jäätmespetsialistid väidavad kui ühest suust, et Eestis jõuab jäätmeid materjalina taaskasutusse võrreldes teiste Euroopa riikidega piinlikult vähe. Nii vähe, et me ei suuda täita seatud eesmärki – suunata 50% olmejäätmetest 2020. aastaks taasringlusesse. Seda statistikat kinnitaks nagu üks minu hiljutine jutuajamine ühe ettevõtte haldusjuhiga, kes ütles, et neil ei ole mõtet kohapeal tekkivaid olmejäätmeid liigiti sorteerida, sest kõik läheb niikuinii Iru elektrijaama põletamisele. Kas eestlane ise ei oska ega taha jäätmeid taaskasutusse suunata või jõuab neid materjalina ringlusesse vähe mingil muul põhjusel?
Kadri: Loomulikult on mõtet jäätmeid sorteerida. Sorteeritud jäätmed ei jõua kindlasti Irusse, vaid suunatakse taaskasutusse. Probleem võib tekkida vaid juhul, kui sorteeritud jäätmed on rikutud, kuna nendesse on pandud teist liiki jäätmeid. Segadust siin võivad tekitada mitmekambrilised autod, mis võimaldavad korraga tühjendada mitut eri konteinerit korraga. Jäätmed lähevad erinevatesse kambritesse ja omavahel ei segune. Küll aga esineb eksiarvamust, et keegi sorteerib olmejäätmed läbi ja eemaldab sealt taaskasutuskõlbulikud jäätmed. See ei vasta tõele. Olmeprügisse visatud jääde läheb prügilasse.
Et eestlane toodab aastas keskmiselt 350 kg jäätmeid ning, tundub, ei viitsi seda ka eriti sorteerida, siis viska palun kiirpilk selle keskmise prügikasti ja jaga talle paar lihtsat soovitust, mille vastu ta siiamaani kõige enam eksib ja kindlasti paremini teha saaks.
Kadri: Keskmisega on alati probleem, sest see ei kajasta tihti reaalsust, vaid on üldistav kokkuvõte, mis ei näita tegelikku pilti. On väga palju eestlasi, kes sorteerivad hoolega ja on väga palju eestlasi, kes ei soovi oma prügi üldse üle anda, viies oma jäätmed kas metsa alla, naabri prügikonteinerisse või pakendikonteineritesse. Viimasel juhul muudab see ka teiste töö ja vaeva olematuks, sest neid jäätmeid pole võimalik enam kasutada pakendina vaid need lähevad olmeprügisse. Aga mille vastu kipub keskmine eestlane eksima? Näiteks kasutatud paberkäterätid, taskurätid jms jääde ei lähe kindlasti paberjäätmete hulka vaid biojäätmete konteinerisse (kui paber pole koos kemikaaliga) või olmejäätmetesse, kassiliiv käib olmeprügisse, mitte biojäätmete hulka.
Isiklikult mul ei ole ühtki head vabandust, miks mitte eeskujulikult biojäätmeid liigiti koguda. Aga teinekord tahaks, sest erinevalt pakenditest võtab orgaanika vähem ruumi ehk biokast täitub aeglasemalt ja jõuab seetõttu minna haisema ja hallitama ja oh õudust – korra ka ussitama. Jaga palun biojäätmed for dummies õpetust, kuidas-millistes tingimustes bioprügi õigesti hoiustada ja minema visata. Ja mis saab tavalisse kilekotti pandud biojäätmetest?
Kadri: Biojäätmete kogumine kortermajas on kindlasti katsumus omaette ja selle edukus ja ka meetod oleneb iga inimese harjumustest. Minu õde on väga suur jäätmete sorteerija ja tema soovitus on osta u 3l ämber ning mikroahju toidusoojendamise kaas. Biokilekott ämbrisse, kummiga kinni, kaas peale ja ei haise. Äädikakärbseid on ikka veidi, aga mitte rohkem kui olmeprügi puhul suviti tavaline.
Kindlasti ei tohiks biokonteinerisse panna jäätmeid tavalise kotiga. Kui teenindav meeskond seda märkab, siis tühjendatakse jäätmed olmeprügi hulka. Kui see jääb märkamata, siis on tegelikkuses biojäätmete komposteerimise eesmärk rikutud.
Aga kuidas suhtuda biolagunevasse plastikusse – mis imelik hübriid see selline on ja kui keskkonnasõbralikuks seda lugeda saab? Lisaks, kuhu see visata – bioprügisse või pakendikonteinerisse? Annab seda ümber töödelda?
Kadri: Meie suhtumine sellisesse materjali on leige sellepärast, et turul liigub palju materjale, mis tegelikult pole 100% biolagunevad ja seetõttu on neid keskkonnasõbralikuks materjalideks keeruline pidada. Lahtimõtestatult tähendab see seda, et biolagunev plast võib olla tehtud materjalist, mis on 100% lagunev ja komposteeritav aga võib ka olla mitte ja seetõttu ei tohiks seda kindlasti biojäätmete hulka panna. Kuna sellel „labelil“ on hea kõla, väga laialivalguv tähendus ja otsene kontroll puudub, võib nii mõnigi andekas turundaja leida selles meetodi, kuidas oma toode muuta „väärtuslikumaks”, reaalselt aga tulu keskkonnale puudub.
Kokkuvõtvalt tuleks biolagunev pakend, mis on tootja andmetel 100% kompostitav kas kompostida või paigutada liigiti kogutavate biolagunevate jäätmete konteinerisse.
Kindlasti mitte panna pakendite hulka. Kui kinnistul ei kompostita biolagunevat jäädet eraldi ega koguta, siis panna olmejäätmete hulka.
Kas mingeid jäätmeid, nt vanapaberit on keskkonnasäästlikuse nimel üldse mõistlik liigiti koguda ja ümber töödelda? On ju ümbertöötlemine samamoodi tootmisprotsess, mis tarbib loodusressursse ja tekitab saastet. Lisaks ka transpordikulud nii jäätmete kokkukogumisel suurte vahemaade tagant kui ümbertöötluspunktidesse viimisel. Penn and Teller ütlevad kibedalt, et kui kõiki kulusid arvesse võtta, siis ainus viis vana paberajalehte tõepoolest loodussõbralikult taaskasutada, on seda iga päev uuesti lugeda – “Same bullshit, different day.”
Kadri: Selles mõttes on kindlasti oma tarkusetera sees. Näiteks on väga küsitav jäätmete kogumine liigiti hajaasustuse alas.
Kuigi eraisikule võib tunduda äärmiselt mugav iganädalaselt anda üle oma liigiti kogutud jäätmeid ukse ees, siis reaalne kulu loodusele kulutatud kütte näol, muudab selle tegevuse väga kahjulikuks.
Samas ei peaks olema “mugavuse” puudus vabandus jäätmete mitte liigiti kogumiseks. Igal pool Eestis on tagatud liigiti kogumisvõimalus. Olemas on pakendikonteinerid (mida küll jääb aina vähemaks, sest inimesed kuritarvitavad neid) ja kõik kohalikud omavalitsused peavad tagama oma elanikele jäätmete üleandmise võimaluse jäätmejaamades.
Jaga palun soovitust: milline on ümbertöötlemise seisukohalt parim valik – paberkott, kilekott või biolagunev kilekott?
Kadri: Lihtne vastus oleks, et võimalusel valida hoopis korduvkasutatav riidekott. Kõigil kolmel nimetatud kotil on nende kasutajate jaoks oma plussid aga loodussäästlikkuse koha pealt on neil kõigil ka oma miinused kas tootmisprotsessis või ümbertöötlemisel.
Kilekoti eelis kasutajale on mugavus. Ka kilekott olenevalt selle valmistusmeetodist võib olla korduvkasutav või saab seda kasutada prügikotina. Paberkott on ju ideaalne ümbertöötlemise koha pealt, taastuvast materjalist, aga samas kahju loodusele liigsete puude maha võtmise näol? Teoreetiliselt kui eeldada, et kott on tehtud taaskasutus tootmise käigus tehtud paberist, aga siin on jälle küsimus, kui loodussäästlik see jälle on. Minu teada Eestis suuri biolagunevaid poekotte müügil pole. Ja nagu mainitud on biolagunev plast väga laiali valguv mõiste seega ei saa seda lugeda kindlasti parimaks variandiks. Samuti kui asjasse süveneda, siis tihtilugu on biolaguneva plasti tootmise kahjud seotud ka selle tootmisprotsessiga, aga ma ei ole selle alla proff, seega väga pikalt ma sellest rääkida ei oska 🙂
Olgem ausad, mõned inimesed ei viitsi korralikult hambaidki pesta, rääkimata siis pakendite pesemisest. Miks peame pakendeid loputama ja milline on kõige mõistlikum loputusviis?
Pakend tuleks üle loputada sooja veega enne pakendi konteinerisse viimist, et pakendist eemaldada sinna jäänud jääde. Üsna levinud, aga täiesti vale arusaam on see, et pakend tuleb nõudepesuvahendiga puhtaks pesta.
Igal aastal jõuab maailmamerre ligi 8 miljonit tonni plastprügi. EL on siin vastukaaluks kuulutanud sõja ühekordsele plastikule ehk aastaks 2021. plastkõrsi-, söögiriistu, jmt enam turule tuua ei tohi. Jess! Samas toob Phys.org välja, et nt plastkõrred moodustavad ookeaniprügi massist ainult 0.025%. Ka mina olen näinud valusaid kaadreid plastkõrre eemaldamisest kilpkonna ninasõõrmest, kuid ei saa jätta torkimata, et plastkõrred mõjuvad siin kontekstis oana ookeanipõrandal ja nende keelustamine pigem feel-good abinõuna neile tarbijatele, kellel on lihtne kõrtele ei öelda, sest ei vaja neid niikuinii. Miks me seadustega rohkem ei tee ja kuidas plast, mille käitlemise eest maksame, üldse ookeanisse jõuab?
Kadri: Teoreetiliselt võib plast jõuda merre tuulega näiteks lahtisest prügist tänaval, prügilast või näiteks sinu grillpeolt jõe ääres. Eesti puhul on see kindlasti siiski kaduvväike osa ja plastnõude keelustamine reaalset muutust olukorras ei too.
Võin hetkel enda ja lähedaste kogemuste põhjal öelda, et kahjuks hetkel puudub toimiv alternatiiv keelustatavatele plastnõudele. Kui biolagunev nõu hakkab lagunema hetkest, millal ta toidu/joogiga kokku puutub, ei saa seda pidada toimivaks alternatiiviks. Tõenäoliselt paraneb olukord tunduvalt, kui reaalselt tekkivad kasutuskõlbulikud alternatiivid kiirplastile, mis on mõeldud ühekordseks kasutamiseks.
Suurima panuse plastisaartesse annavad tõenäoliselt riigid, kus teadlikult visataksegi jäätmed veekogudesse ja ettevõtted, kes kulude optimeerimise nimel nägid ja endiselt näevad veekogusid hea alternatiivina oma jäätmetest vabanemiseks. Näiteks suured kruiisilaevu opereerivad ettevõtted on mitmel korral jõudnud kohtusse seoses prügi ja õli “dumpinguga” merre.
Lõpetuseks, peale selle, et jäätmed on ressurss on jäätmed ka raha. Ühe majanduslikult heal järjel riigi prügi on teise vaesema riigi varandus ehk odava hinnaga saadav (ja mitte alati keskkonnasõbralikult) ümbertöödeldav materjal, millest omakorda asju teha. Kui arenguriigid saavad rikkamaks, nii et kaob motivatsioon läänemaailma prügiga tegeleda (nagu näeme Hiina pealt), siis mis muutused toob see kaasa rikaste riikide jäätmepoliitikasse? Leitakse kusagilt mõni muu riik, kuhu on odavam jäätmeid transportida, selmet nendega koduriigis tegeleda või on lootust et jäätmekäitlus muutub lokaalsemaks ja keskkonnasõbralikumaks? Kus üldse eestlaste jäätmeid ümber töödeldakse?
Kadri: Selge on see, et hetkel toimuv pole jätkusuutlik lahendus pikas perspektiivis, aga kuni leidub mõni riik, kes on nõus tegelema teiste prügiga, ei jõuta tõenäoliselt kosmeetilistest lahendatutest kaugemale. Samas tuleb meeles pidada, et jäätmeid saab alati vähem tekitada iga inimene rohujuure tasandil, tarbida teadlikult.
Eesti puhul oleks hea algatus juba see, et kui inimene ise sorteerida ei taha, ei rikuks ta liigiti kogutud jäätmeid oma sorteerimata jäätmetega.
Väga suur osa taaskasutatavatest jäätmetest liigub Eestist välja. Näiteks Lätti, Leetu, Soome, kust need jäätmed omakorda liiguvad tõenäoliselt järgmistesse riikidesse. Eestis töötleb lainepappi ümber näiteks Räpina Paberivabrik. Werro Woolis saavad ajalehed uue elu tselluvillana ja Rexest töötleb ümber plastikut.
Aitäh!