Nietzsche võttis selle ette tuikava migreeni tõttu. Ka Kant tegi seda tervise edendamiseks, rutiinselt 3-5h päevas. Rimbaud kannustas Pariisi, Londonisse, Alpidesse ja kõrbetesse suur põgenemistung. Kurvameelse Nervali loomingus tuleb seda lehekülgedel ikka ette. Thoreau nägi selles võimalust inimesel end uuesti leiutada. Tuileries’ parki koguneti selleks üksnes eputamiseks. Gandhi viis nii oma rahva iseseisvusele. Armstrong tegi seda inimkonna hüvanguks. Ja meie oma Kristjan Jaak Peterson jõudis nii Riiga.
Mis on siin ühisnimetaja?
Vastus on midagi niisama lihtsat nagu jalg jala ette asetamine. Jah, just. Kõndimine.
Miks me kõnnime?
Pealtnäha lihtne küsimus inimese kahejalgsusest on antropolooge huvitanud pikemat aega. Teooriaid on erinevaid. Jalgadele tõusmine andis kätele vabaduse puudutada, avastada, kanda ja korjata. Vertikaalsiht võis olla üks ellujäämise kohastumus nägemaks saaki ja ohte. Kõrvetava päikese eest aitas püstiolek end paremini kaitsta. Tektooniliselt aktiivsetes piirkondades võis meid jalgadele ajada hoopis maastikumuutus ise. Olgu põhjus see või teine, igal juhul on selge, et kord jalgadel, ei seisa me enam naljalt paigal.
Miks ma kõnnin? Isiklikult ei tea ma terve inimese elus midagi raisatumat kui seda on päev ilma jalutuskäiguta. Samal ajal ei saa ma end pidada sportlikuks. Võistlushimu, skoor, distsipliin ja dressid ei ole minu iseloomus. Ja nagu Frédéric Gros oma “Kõndimise filosoofiat” rõhutatult alustab, ei ole kõndimine sport.
Isegi, kui selleks on “leiutatud kõnnikeppe, sooritust parandavaid pükse ja revolutsioonilisi jalanõusid.”
Gros, pane tähele, on prantslane. Prantslased ei tee sporti. Või kui teevad, siis ei tunnista ja kindlasti mitte teiste nähes. Erandiks president Nicolas Sarkozy, kelle igahommikune sörkjooks oli vasakpoolsete intellektuaalide seas üheks tema kõige tülgastavamaks omaduseks. President, kes jookseb. Milline kultuuriline alandus, milline rahvuslik häbi. Milline hale, higine mini-imitatsioon ameerikalikust presidendist. (Ei midagi isilikku, Kersti Kaljulaid 21,1 km! Go, girl!)
Ei, kõndimine on midagi muud. Kõndimine ei ole ameerikalik. Seda enam, et ameeriklased on üks kõige vähem kõndiv rahvus maailmas.
Kõndimine on tegevus, mis pakub edasilükkamise vabadust. Unustada kohustused ja kontor, teha neist paus. Võimalus pea mõtteprügist, tujudest ja teiste eludest puhastada. Uitamises on ka omajagu improvisatsiooni ja mängu. Kas minna siit või ringiga või põrsa kombel üle muru? Võib jalutada metsa ja mereranda või keda loodusmaastik küllalt ei kõneta, saab jalutada flanööri kombel kriitiliselt läbi linna, vaadelda selle arhitektuuri ja elanikke. Mõistus ja liikumine on lääne mõtteloos ikka ühendatud olnud. Vt näiteks Rafaeli freskot “Ateena koolkond”. Aristoteles ja Sokrates, kuigi värviga fikseeritud, ei seisa paigal, ei trooni üle teiste. Nad liiguvad teiste filosoofide poole.
Miks me siis ei liigu?
Sest kõndimine on “igav”. Jah, ingliskeelne sõna pedestrian tähistab nii jalakäijat kui igavat, tavalist, tüütut ja (fantaasia)vaest. Sõna ladinakeelne tüvi ‘pedester’, st jalgadel, tuleb omamoodi vastandusest sõnaga ‘equester’, hobusel. Olla hobusel, tiibadega Pegasusel või saduldatuna ratsaväes, oli midagi palju ülevamat kui vantsida jalaväes. Kuidas see tänapäeva konteksti asetub? Jalad ei ole staatusesümbol, neid ei pea (enamasti) ostma, autot küll.
Autodest rääkides, me ei kõnni, sest selleks ei ole jäetud just palju ruumi. Autokeskse linnaplaneerimise õpikunäiteks on mõistagi LA. Carmageddon. Linn, kus jalakäijaks nimetatakse inimest, kes pargib autot kõnniteele. Õnneks järjest harvem. Linnadesse on kohale jõudnud, et rohkem inimesi ja vähem mootorit tänavatel tähendab paremat keskkonda äritegevuseks, vähem õhu- ja mürasaastet ja liiklusõnnetusi ning kokkuvõttes rohkem õnnelikkemaid inimesi. Just viimased elavad linnades, mis on disainitud jalakäijatele. Nagu näiteks Barcelonas, mis superilla’de kasutuselevõtuga võidab autodelt ruumi tagasi või Kopenhagenis, kus rattateed ja Strøget – kilomeetripikkune autovaba kaubandustänav, annab eeskuju ka teiste maailma linnade jalutatavaks muutmiseks.
Muide, üks kurioossem põhjus, miks jalajäijad New Yorkis teede keskelt äärtesse tõrjuti ning miks vales kohas tee ületamine paljudes riikides trahvitav on, saab lõbusas võtmes lahti seletatud siin:
Iseliikurid, motoriseeritud masinad. Kõik need on otsekui tunnused viitamaks, et teekond, pingutus pole enam oluline. Tähtis on olla siin või seal, kuid mitte vahepeal, teel, protsessis endas, olevikus. Jah, me ei kõnni, sest meil pole aega. Meil on närviliselt kiire. Lasteaeda, kooli, tööle, koju, kohtumisele, koosolekule, kellekski saada, kuhugi tippu. Kiirustamisel pole kõndimisest mingit kasu. Kõndimine on aeglane tegevus, sellega venivad päevad ja elu pikemaks, siin pole hirmu, et ei jõuta kohale. Tõttamine ja kiirus kiirendavad aja möödumist, mitte ei võida seda. On soov kuhugi kiiresti jõuda? Võta auto, reaktiiv või helikopter, kuid ära üllatu Alan Wattsi sõnade peale, et “siitmaalt eeldatakse Sinult kohalejõudmist juba igale poole.”
Miks üldse kõndida?
Kas pole narr, et tegevus, mida oleme hominiididena teinud pea 4 miljonit aastat ning mida saab teha ilma, et selle peale teadlikult mõtlema peaks, vajab kaasajal meeldetuletust nutirakenduste, sammulugejate, Pokemon Go, Autovaba päeva ja artiklitega stiilis ’Milleks kõndida?’.
(Tabad siin mu eneseirooniat?)
Võime võtta eeskuju Kantist, et regulaarse jalutamisega parandada oma tervist ja jõudlust vanemas eas. Vähendada vererõhku, reiepekki ja riski Alzheimeri tekkeks.
Võime minna õue kurvameelselt nagu Nerval ja naasta sealt pisut reipamas meeleolus, sest ka see aitab leevendada depressiooni ja tõsta enesehinnangut.
Võime liikudes mõelda Nietzschele, kellele jalutamine oli viljaka mõttetöö, kirjutamise eeltingimus. Tänu kõndimisele lahendame me teatud ülesandeid paremini.
Võime minna kõndima Tuileries’i või Toomemäele, et nautida kadedaid pilke oma kenadel kingadel.
Võime põgeneda nagu Rimbaud ja kõndida nagu Peterson, kodust kaugemale, iseseisvalt. Ja meenutada seda iseseisvust tänutundega näiteks siis, kui meie jalad ja liikumisvõime enam nii iseenesestmõistetavad ei ole.
Võime üheskoos marssida nagu Gandhi protestiks ebaõigluse vastu ja nii enda või kellegi kolmanda maailma paremaks muuta.
Võime sammuda tundmatusse nagu Armstrong, et kõndida seal, kuhu teised ei satu.
Võime minna nagu Thoreau, et unustada oma staatus, positsioon, isiksus. Kõik see, mida me kiirustades taga ajame.
Näed, kõndides on kõik võimalik.
On siiski ehk üks põhjus, miks me kõndima ei peaks. Või õigemini, miks meile oleks parem olnud, kui me ei oleks oma arengus jalgadele tõusnudki. Ma ei riku seda Sulle sõnadega ära, vaata ise videost.
22. septembril tähistatakse rahvusvahelist Autovaba päeva, millega suunatakse ühiskonna tähelepanu autostumise probleemidele ning antakse kohalikele võimalus näha, kuidas nende linn näeks välja tunduvalt väiksema arvu autodega. Samuti propageeritakse jalakäimist ja jalgrattasõitu.
Killule piisab kõndimiseks enamasti halvast tujust ja mugavatest jalanõudest. Kel aga käivitumiseks rohkemat vaja, sel soovitan sirvida Richard Koci Hernandezi (@koci) ja legendaarse Henri Cartier Bressoni kaameraga tabatud jalutajaid. Ja lugeda lisaks Frédéric Gros’ The Guardianile antud intervjuud.
Helen annab win-win soovituse neile, kes kõndimist ajaraiskamiseks peavad, ühendada see klapid peas näiteks raamatute või miks mitte ka kuulsate jalutajate elulugude kuulamisega. Lisaks vaadata kindlasti rännakufilme The Way ja Wild.