Selle aasta veebruaris alguse saanud jätkusuutliku rõivapoe, Slow mõte jätkus esimese suure sammuga juunikuus, mil leidis läbi Hooandja platvormi piisava rahastuse ning on disainerite, arendajate, kaasautorite, pop-up poodide tublide müüjate ning motiveerivate sõprade abiga saanud oktoobriks valmis veebipoega. Nimele vaatamata on Slow kiiresti liikunud ja kaheksa kuuga e-ilmavalgust näinud. Uurisime teadliku elustiili poe loojalt, Helen Puistajalt, kuidas ta ärimaailma karusellil tasakaalus püsib ning väljakutseid ületab.
Esimesed katsetused noore firmaomanikuna
Slow lugu sai alguse täpselt 9 aastat tagasi, kui hakkasin Kõrgema Kunstikooli õpingute kõrvalt osa võtma Tartu Ülikooli juures tegutseva Noorte Ettevõtluskodu tegemistest – olin siis 21 aastane.
Oma ettevõtmisest olin alati mõelnud, kuid mitte kunagi selles võtmes, et midagi päriselt ära teha ja kindlasti mitte nii noorelt. Ettevõtluskodu sai mulle südamelähedaseks kohaks ning õpetas paljut. Nii juhtuski, et pärast üheksat kuud oli meil koostöös teise Kunstikooli tudengiga kohvik-galerii äriplaan valmis kirjutatud.
Mulle tundub, et Ettevõtluskoduga said alguse minu „õigel ajal õiges kohas” kokkusattumused. Vastsete äriplaani omanikena otsisime sõbrannaga kas, kus ja kuidas see ellu viia. Samale hetkele sattus Tartu Loomemajanduskeskuse loomine, kuhu meie äriplaan edukalt vastu võeti. Nii leidsingi ennast 2009. aasta veebruaris, 23-aastaselt, verivärske firmaomanikuna.
Järgnevatel aastatel sai tublisti õpitud, näitusi korraldatud, üritusi organiseeritud ja inimesena arenetud. 2011. aasta suvel täitus meie kaheaastane inkubatsiooniperiood Loomemajanduskeskuses ning tundus, et on aeg edasi liikuda – proovida midagi uut, leida uusi väljakutseid. Seetõttu sulgesime galerii 2011. aasta lõpus, peale 50ndat näitust.
Samal ajal kummitas peas mõte oma rõivapoe avamisest, mis tekkis koos õega tavapäraseks muutunud meeleheitlikest otsingutest leidmaks lihtsaid, ühevärvilisi ja kvaliteetseid rõivaid. Need päädisid tavaliselt ohke ja lausega: „Peab ikka ise selle basic poe ära tegema.”
Pärast galerii sulgemist jätkasin „weLOOVorigami” eheteseeria arendamist, korraldasin „weLOOVexhibition” seeriat Tallinnas Telliskivi Loomelinnakus ja Tartus kultuuribaaris Naiiv. Juurde lõin eheteseeria The Unified Field, töötasin rõivapoodides, saksakeelses kõnekeskuses ja öko-aiandis Saksamaal.
Kannapöörded ning eneseotsingud Saksamaal
Just kaks viimast kogemust on minu Slow alast tegevust kõige rohkem vorminud. Stressirohke töö juhtival kohal kõnekeskuses näitas mulle, kui tähtis on minu jaoks töö sisu ja tiimikaaslaste abistamine. Tundsin, et panustan oma pühendumist ja energiat kohta, kus otsene tööandja ei oska seda hinnata. Olin 28 aastaselt kiirelt läbi põlenud.
Minu jaoks seadis välismaale minek hästi paika prioriteedid.
Teadsin, et on aeg täielikuks kannapöördeks ja „tagasi juurte juurde” minekuks. Leidsin ennast ühtäkki taas õigel ajal õiges kohas Saksamaal 300 elanikuga külas, kus minu peamine tegevus oli maapinna, looduse ja loovusega ühenduses olemine. Põllult umbrohu rohimine, komposti ümberkaevamine ja murutraktoriga ringi sõitmine võimaldas palju mõelda ja eluks plaane teha. Minu jaoks seadis välismaale minek ja kõige eluks vajaliku ühte kohvrisse mahutamine hästi paika prioriteedid. Kuigi mu garderoob ei ole kunagi meeletult suur olnud, siis Saksamaal närbus see kokku ühe stange jagu riiete peale, mis ei ole siiani muutunud.
Tagasi juurte juurde
Olles 2016. aasta alguses taas Eestisse jõudnud, sattusin taas olema õigel ajal õiges kohas. Aparaaditehas igatses juba mõnda aega poodi, kus müüa majaliste toodangut. Kuna mul oli sarnane kogemus juba olemas, võtsin väljakutse vastu ja maikuuks sai pood püsti.
Samal ajal alustasin ka Slow jaoks eeltöö tegemist. Otsisin tootjaid, lugesin lõputult teemakohaseid artikleid, uurisin kohalikku ökorõivaste turgu ja viisin läbi põhjaliku küsitluse, millele tuli lühikese ajaga 400 vastust. Sain juba enne vastuste lugemist aru, et huvi on olemas.
Saksamaalt tulles olin mitmendat korda oma elus olukorras, kus mul ei olnud mitte midagi kaotada.
Tubli juhtimiskogemus kõnekeskuses, mediteerimisaasta armsas Saksa külas, kogemused ja emotsioonid Berliinist – selle kõige käigus toimunud muutused minus endas ning intensiivne uurimistöö nii klientide huvi, turu olukorra kui üldiselt teadliku elustiili osas viisid otsusele, et aeg on käes.
Mitte midagi kaotada!
Saksamaalt tulles olin päris mitmendat korda oma elus olukorras, kus mul ei olnud tööd, oma kodu ega ühtegi siduvat kohustust ja seega mitte midagi kaotada. Suurepärased eeldused oma unistuste täide-viimiseks!
Olles Aparaaditehase poe käima saanud pühendusin täielikult Slow’le. Rõivatööstuses on miljon hiiglaslikku probleemi – kust alustada? Ikka endast: minu jaoks on olulised lihtne disain, keskkonnasäästlik tootmine ja vegan mõtteviis materjalivalikus. Selle najal lõin poe kontseptsiooni ja tulevase stiili.
Eneseületus ja abi küsimine
Poe käivitamiseks on aga tarvis raha ja võlgadesse ennast mässida ei taha – mida teha? Rohutasand! Abi sõpradelt ja võõrastelt tööülesannete täitmisel ning finantseeringu otsimine Hooandja kaudu. Inimestele meeldib aidata, ausõna, peab vaid ennast ületama ja küsima.
Üldse on kogu ettevõtmise ja igasuguse arengu juures oluline märksõna „eneseületus”. Minu suurim hirm on alati olnud avalik esinemine. Ettevõtlusega tegelemine sunnib mind aga pidevalt enda mugavustsoonist välja astuma ning läbi selle ma kasvan ja arenen.
Inimestele meeldib aidata, ausõna, peab vaid ennast ületama ja küsima.
Ehk siis samm korraga, sealjuures oma teadmisi pidevalt täiendades ja jagades, on Slow jõudnud nii kaugele, et kolm hüpikpoodi selja taga ja kodulehe valmimine käeulatuses. Senine tagasiside on olnud super.
Peab tõdema, et ma ei ole veel kohanud inimest, kes ei mõistaks, miks on hinnad kallimad kui kiirmoe poodides – kui seda neile vaid veidi selgitada. Tegelikult olen üritanud hoida hinnataset kättesaadaval tasandil. Samas arvan, et säästes mõnda aega ühe tõeliselt „endaliku” rõivaeseme jaoks, siis osatakse seda ka rohkem väärtustada, paremini hoida ja kauem kanda. See toob kokkuvõttes kasu nii loodusele, inimkonnale kui ka rahakotile.
Soovitan igaühel investeerida rõivastesse – leida need esemed, mida saab kanda paljude olemasolevate esemetega, mida väärtustada ja hoida ning tunda ennast hästi teadmisega, et need on valmistatud austusega keskkonna, inimese ja iseenda vastu. See on palju suurem väärtus kui ükski mööduv trend.
Muutused massikultuuris: üks samm korraga
Meeldiv on näha, et heade tootmistavade liikumine jõuab aina enam ka suurte moekettide lettidele. Paljud rahvusvahelised kiirmoe loojad pakuvad tavapärase toodangu kõrval ka orgaanilisi ja jätkusuutlikke valikuid. Kohati jätab see mulje, et tegemist on pigem läbimõeldud reklaamikampaania kui tõelise pühendumisega, kuid eks nagu väikese ettevõtte loomine, käib ka suure ettevõtte muutmine üks samm korraga.
Ma usun, et kõige parem viis maailma muutmiseks, on olla parim versioon iseendast – jagada oma teadmisi ja olla eeskujuks.
Kõik Slow poes esindatud ettevõtted on 100% pühendunud uskumusele, et asju saab teha paremini. Selleks on igal ühel oma lähenemine: olgu selleks sertifikaatidele panustamine, humanitaarne vaatenurk, ringi sulgemine tootmises, kohalik tootmine vmt.
Kas teadlikul tootmisel on tulevikku?
Kõike korraga teha ei saa, peab leidma endale sobiva lähtenurga. Seda loodan ka aina enam näha kohalikus disainis. Eesti on väike riik ja ka kliendibaas on selle võrra pisem. Küll aga tunneme kollektiivset uhkust oma mõnusalt rohelise kodumaa üle ja usun, et teadlikul tootmisel on tulevikku. Slow suur südamesoov on teha koostööd juba teadlikult tootvate, kui ka veel oma teed otsivate disaineritega, laiendamaks jätksuutlike rõivaste ja muude toodete valikut.
Ma usun, et kõige parem viis maailma muutmiseks, on olla parim versioon iseendast – jagada oma teadmisi ja olla eeskujuks. Jagada oma vaateid nendega, kes on nõus kuulama. Kellelegi ei saa peale sundida sisseharjunud kommete muutmist. Tean omast käest: kui keegi käseb mul midagi teha, siis jonni pärast teen vastupidist.
Läbinud paraja õnnestumiste ja täielike läbikukkumiste karuselli, olen õnnelik, et see tehtud sai.
Lisaks olen aru saanud, kui oluline on ajastus. Viis aastat tagasi, kui esmakordselt taolise rõivapoe loomisele mõtlesin, ei olnud selle jaoks piisavalt nõudlust. Tagant järgi, pärast viimaste aastate kogemusi, saan aru, et ka ma ise ei olnud toona valmis oma ideaalide eest võitlema nõnda nagu nüüd.
Minu kogemus näitab, et turumajanduse toimimise süsteem on siiski lihtne – nõudlus tekitab pakkumise ja nagu näha, siis pakkumine aina suureneb ning meie ülesanne on edasi nõuda. Uurida, kust meie riided ja ka teised tooted tulevad, mis on nende keskkonnamõju ja kuidas neid tagasi ringlusesse suunata?
Nii isiklikuks arenguks kui ettevõtlusega tegelemiseks on minu soovitus järgmine: ümbritse ennast inspireerivate inimestega, kes julgustavad sind oma ettevõtmistes, aga ka kritiseerivad seal kus vaja.
Olles alustanud ettevõtlusega võrdlemisi noorelt, läbinud paraja õnnestumiste ja täielike läbikukkumiste karuselli, olen õnnelik, et see tehtud sai. Galeriid alustasin puhta lehena, igat kogemust südamesse võttes, õppides ja pettudes. Nüüd tean juba paremini, mida teen. Liigun oma sihtide suunas julgemalt ja teadlikumalt.
Ilmunud DD Akadeemia Juhtimisportaalis 2016 aasta oktoobris.
Autor: Helen Puistaja
Toimetaja: Kaisa Hansen