Kes ei teaks Punamütsikest. Tema elu võis olla teinekord keeruline, aga riietumine oli see-eest alati lihtne. Moes kehtis kaks hooaega: kevad-suvi ja sügis-talv ning Punamütsikese peanuppu ehtis vastavalt kaks mütsi. Tal oli stiili, ajatut ja isikupärast. Tema elu oli sündmusterohke ja põnev, selles oli alati aega metsasörgiks, oma tee leidmiseks, koogiks ja veiniks ning lähedaste külastamiseks ja… Stopp. Seda muinasjuttu räägi voodiäärel oma vanaemale. Ta vähemalt oskab samastuda. Kaasaegse Punamütsikese lugu on midagi muud. Elu on keeruline, sest riietumine on kunstlikult keeruline. Tal on 52 mütsi ning suurema osa ajast tegeleb uute jahtimisega. Ja ta on sel teel väga eksinud.
Muinasjutud, klassikalised või kaasaega kohandatud, on alati pisut moraliseerivad ja liialdatud, kuid nende ridade vahel siin on ka üks fakt. See fakt on maagiline arv 52. Täpselt nii palju on Gregoriuse kalendriaastas nädalaid ning selles tsüklis toimetab ka globaalse haardega kiirmoetööstus.
Iga nädala kohta üks kollektsioon, iga aasta kohta 52 mikrotrendi.
Teisisõnu, riided, mis jõuavad ühel nädalal poodi on järgmisel nädalal kandja seljas juba eelmine hooaeg, sest vahepeal on lisandunud uus ja põnevam. Ning nagu mood ikka, oskab see uus inspireerida, võluda ja kõnetada meid just nii nagu me see hetk end tunda ja teistele näidata tahame. Ainult et moeeskapismis uude ja põnevasse, näeb reaalsus selle uue ja põneva kõrval paraku välja vana ja igavam. Ja kes meist tahaks tunda end vana ja igavana? Süsteem, mis sedasi manipuleerib, ei ole kuidagi jätkusuutlik, eetiline ega odav, aga see töötab. Samal põhjusel, miks üks paar khakisid on liiga vähe. Miks üks lotovõit ei ole piisav. Miks vana telefon muutub uue kõrval äkki ebaihaldusväärseks, rahulolematuse allikaks. Sa tead seda tunnet. Tuleb tuttav ette. Mis see on?
Tunne iseennast
See on sõltuvus. Nälg, mis annab endast märku sel momendil kui vaateaken, ajakiri, reklaam, Instagrami- või Facebookivoog kuvab midagi ihaldusväärset – perfektset ja fotogeenilist. Seda ihaldusväärsena reklaamitavat vaadates tekib Punamütsikesel tunne, et tema elu võiks uue peakattega olla samasugune nagu teistel – õnnelikum. Kust seda rahulolu saada? Dopamiini nõristumisel ajus käivituv jahiinstinkt motiveerib meid eesmärgi nimel tegutsema. Just dopamiin on see, mis hoiab üleval uudishimu ja elutahet, paneb huvituma toidust ja partnerist, aga ka abstraktsetest ideedest. Või siis mütsidest.
Laborikatsed on näidanud, et dopamiinineuronite hävitamisel surevad rotid nälga, sest toit nina ees ei tekita neis mingit huvi. Mis saab aga siis, kui dopamiinitootmist kunstlikult stimuleerida? Rotid pressivad palavikuliselt hoobasid, kiiremini ja kiiremini, sest dopamiinisüsteem ei sulgu. Tahtepõhist dopamiini täiendab naudingupõhine opioidsüsteem. Esimene ütleb “Mine!” ja teine signaliseerib “Stop! Naudi”.
Maailmas, kus tehnoloogia ja informatsioon töötavad ööpäevaringselt tarbimise teenistuses, põleb dopamiinituli pidevalt rohelisena.
Kaubamajad on nagu väikesed kräkiputkad, kus inimesed voorivad sisse-välja, näod šoppamise dopamiinilaksust õhetavad ja rahulolevad.
Kuid ükskõik kui palju ka Punamütsike ei ostaks, kui palju trende Sa koos temaga ei katsetaks, ei muutu me sellest terviklikumaks ega õnnelikumaks. Miks?
Nagu iga sõltuvust tekitava ainega on ka poodlemisel saadud naudingu mõju petlik ja lühiajaline, mingil hetkel saab high paratamatult otsa. Me muutume taas näljaseks, rahulolematuks, sügelevaks. Otsime uut, samast ja jätkuvalt valest kohast, sest seda nälga kestva õndsuse järele ei ole võimalik asjade ostmisega vaigistada. Isu ei saa kunagi täis asjadest, mida me tegelikult ei taha. Ja sügaval sisimas ei taha me rohkem asju, rohkem mütse, rohkem khakipükse, telefone või lotovõite. Me igatseme püsivalt seda tunnet, selle taaskogemist, mida asjade ostmine hetkeliselt tekitab. Sellisel moel õnne ostmine ja otsimine, kirgede materiaalne rahuldamine, on kokkuvõttes väsitav. Nii tarbijale, kes ei muutu selle tagaajamisest õnnelikumaks kui ka ahela teises otsas viibivale inimesele, kes on suure tõenäosusega veelgi õnnetum. Kes ta on?
Hinnasilt või reklaam teda ei näita. Tema nägemine ei tee toodet otseselt ihaldusväärsemaks. Ta ei ole modell. Ta ei ela glamuurset elu. Ta ei kanna neid riideidki. Juhul kui ta töötab globaalses tekstiili- ja rõivatööstuses, siis on tema kuupalk väiksem keskmise trendisärgi hinnast. Selle sama omast, mida ta parajasti õmbleb. Võib-olla ei ole teda enam isegi olemas.
Sest võis juhtuda, et 24. aprillil 2013. aastal jättis ta oma noore elu koos 1134 teise kolleegiga Bangladeshis Dhaka linnas Rana Plaza tehasehoone rusude alla. Või jõudis ta “iPodCity” vabrikuhoone katuselt alla hüpata enne, kui Foxconn oma töötajate enesetapulainete takistamiseks võrgud üles seadis. Väljend ‘surmigav töö’ saab selle valguses uue tähenduse. Lisaks töölepingule, mis välistab õiguse kaevata tööandjat kohtusse ootamatu surma, enesevigastuse või enesetapu korral, ei kompenseeri see ka ületunde. Töötada tuleb aga distsiplineeritult, 12 tundi päevas, 6 päeva nädalas.
See militaristlik mudel ei ole olemas mitte sellepärast, et kusagil on tehas, vaid seepärast, et kusagil on tarbija. Kusagil on Punamütsike, kusagil oled Sina ja mina ka. See on meie nõudlus, kes me usume või kellele sisendatakse, et staatuseobjekti omamine teeb õnnelikuks, annab sotsiaalse identiteedi, võimaluse kuuluda klanni, olla teiste jaoks aktsepteeritud. Kui kord ihaldatud ese kaotabki mõne aja pärast oma võlu ja staatuse, ei ole enam moes, tekib vajadus asendada see uuega. Seda ei tee ainult meie, kes me oleme uue ootuses vanast tüdinenud, vaid nii tegutsevad ettekirjutuse alusel ka kiirmoebrändide töötajad.
Eelmise hooaja müümata kollektsioon läheb kõnniteele prügiauto saabumist ootama ning igaks juhuks saavad riided enne mahakandmist sisse ka sihilikud kääritorked.
Miks? Kirjeldatud praktika nullib võimaluse järelejäänud kauba edasimüümiseks või “tasuta” kandmiseks. Küll aga soodustab see uue trendi kiiremat turuletoomist. Ja tsükkel hakkab otsast peale. Üks lõputa muinasjutt. Punamütsike muide, ei ole selles isegi mitte peategelane. See on härra Amancio Ortega, Inditexi asutaja ja Euroopa rikkaima mehe, rikastumise muinaslugu.
Õnnelik lõpp
Kuidas kaasaegse Punamütsikese lugu ümber kirjutada, teda õnnelikule rajale suunata? Selleks ei pea teda tingimata metsa elama saatma. Võib-olla tuleks loosse kirjutada tasakaal. Tarbimine ja asjade omamine ei ole probleem. Küsimus on tasakaalu leidmises puuduoleva ja üleliigse vahel. Heaolu ei ole võimalik saavutada, kui on liiga vähe ega siis kui on liiga palju. Vaja on just parasjagu. Kui palju on parasjagu? Iga ostu, iga kulutatava rahatähega võiks Punamütsike küsida, kas ta valik on teadvustatud. On see tema isiklik otsus või kellegi teise surve ning hoopis kolmanda võlumiseks? Parandab see ta elukvaliteeti?
Vahest võiks ta kasvada materialistiks selle sõna ehedas tähenduses. Tunda huvi materjalide vastu, millest on asjad valmistatud, kes on need teinud, kust need tulevad ja kanda nii ka rõivastuses oma sisemisi väärtusi. Küsida endalt, kas ta soovib rahakotiga toetada brände, kelle töötajad on alamakstud ja õnnetud, kes kasutavad taastumatuid loodusvarasid ja tekitavad suurel hulgal ebavajalikku, prügi. Või hakkama hoopis minimalistiks? Õppima loobuma, oskama öelda ei. Laskma süümepiinadeta lahti sellest, mida ta ei kasuta, mis ei ole vajalik, mis rikub tuju ega tekita rõõmu. Elegance is refusal. Nii nagu restoranis, kus keeldub kiirest eelroast, sest teab, et pearoog on see, mis tegelikult kõhtu täidab. Isegi kui selle nimel peab natukene kauem ootama.
Viimasena võiks ta vaadata iseendasse. Iga sõltuvusega tegelemine nõuab alustuseks julget südant. Kas ta tunneb end armastatuna, on tal eesmärk, mõte ja eneseteostus? See ei ole esoteerika. Need on esmavajadused, mille vajakajäämist sageli sekundaarsete rahuldamisega, sh materiaalsete asjade omamisega, asendatakse.
Asjade omamine ja ostmine ei suuda aga eales täita igatsust tähendusrikka ja õnneliku elu järele.
Mis teeb ühe elu tegelikult tähendusrikkaks? Selle teadasaamiseks, armas Punamütsike, võta asjade jahtimisest paus, küsi ka oma kogenud vanaemalt ja jätka sealt edasi oma lugu, õnnelikult elupäevade lõpuni.
Esmaavaldatud ajakirja Sensa maikuu numbris.