John William Waterhouse “Echo and Narcissus” 1903
Kas pole irooniline? Idee kirjutada seda lugu ohtlikest rõivatrendidest ja nende ohvritest, tuleb just siis, kui väga ohutus pidžaamas vedeleda. (Neile, kes ei tea kuidas see luksus välja näeb, palun, siin on tõetruu referents. Ühtlasi on igapäevane pidžaama kandmine parim põhjus, miks töötuks vabakutseliseks hakata.) Nii lugesin raamatuid ja artikleid, irvitades ja imestades, aeg-ajalt neile õnnetutele kaasagi tundes, kes enda (ja teiste!) elu mugavuse asemel iluideaalidele ohverdanud. Et kõik maailma põnevad moekatastroofid ei mahu selle postituse piiridesse, tuli teha väike, aga loodetavasti mitmekesine valik. Siin see on.
Enne teiste hukkamõistmist peaks ehk siiski ühte endale meenutama. Ükskõik kui väga me ka ei sooviks uskuda oma rõivavalikute trendidest sõltumatusse, ei ole see lõpuni tõsi. Riided, mida kanname on paljuski oma aja majanduslike, poliitiliste ja ühiskondlike olude peegel. Tõtt-öelda ei ole me eelkäijatest siin eriti arenenumad. Lihtsalt korsett kannab nüüd nime Spanx ja olivertwistid vahetasid maailmajagu. Inimloomus on ikka vana. Alates tema kõige esimesest imetlevast pilgust ühe mudase lombi peegelduses tema kõige viimase – Instagrami vannitoaselfini välja, meie obsessioon omaenda välimuse suhtes ja ohvrid selle ideaali saavutamise nimel võivad ikka olla parajalt…fucked up.
Krinoliin (crin – pr k hobusejõhv + lin – pr k linane)
Mis see on?
Puurilaadne alusseelik, mis tegi kleidid kohevamaks, pepud suuremaks ja keskkohad selle võrdluses väiksemaks. Esimesed krinoliinid valmisid hobusejõhvidest ja jäigast linasest riidest ning olid kandjale võrdlemisi ohutud, kui välja jätta piinlikkustunne pahkluude paljastumisel või 90% liikumisvõime piiratus. Hiljem kasutusele võetud terasvariant oli aga veelgi naistevaenulikum, vähendades kandmise kõrgajal seelikukandijate arvukust keskmiselt kolm hinge nädalas.
Kuidas nii?
Krinoliinide napakas disain oli erakordselt lennuvõimeline. Tugev tuul võis seelikukandijaid nii ümber lükata, marypoppinsitena õhku tõsta kui ka vankrirataste ette kanda ning teinekord merre uputada.
Krinoliinide suurim kuritegu oli nende erakordselt hea süttimisvõime. Seelikukuhila kandmine väärastas loomulikku keha- ja ruumitaju. Nii võis ühest kogemata ümberlükatud küünlast või kaminatulele liiglähedal seismisest kuluda vaid paar sekundit, et seelikualusest tulekeerisest säraküünlana põlema süttida. Et sündmuse tunnistajad olid ka ise enamasti moekohaselt krinoliinides, ei jäänud neil oma abituses üle muud kui põlemist pealt tunnistada. Või ka ise tuld võtta. Nagu juhtus 1863. aasta Tšiilis Santiago linnas 2000-3000 inimelu nõudnud kirikutulekahjus. Kitsast väljapääsu blokeerinud krinoliinitarid takistasid päästjate sisenemist ja ohvrite põgenemist ka nendel, kes seelikutrendiga kaasa ei läinud.
Hobble (ingl k – kammitsema)
Mis see on?
Kitsas kõndimist piirav pikk seelik. Autoriks prantsuse kõrgmoelooja Paul Poiret ning väidetavaks muusaks Mrs. Hart O. Berg. Esimene kaasreisijast ameeriklanna lennukipardal, kes sooviga vältida seeliku ebasündsat “avanemist” selle kavalalt enne lendu nööriga pahkluude kohalt kinni sidus.
Miks see hea on?
Komistamiseks, eriti aeglaselt kõndimiseks, ümber ja alla kukkumiseks, jalgade murdmiseks ning ühel kurioossel juhul – oma isa peaaegu surmavaks lõbustamiseks. Just nii juhtus 1910. aastal ühe Connecticuti auväärt kohtunikuhärraga. Tütre seelikus nägemine vallandas kontrollimatu naeruhoo, mis omakorda põhjustas 10-päevase luksumismaratoni. Peale kõikvõimalike abivahendite katsetamist – alates jalataldade kõditamisest kuni eriliste magamispoosideni, andis luksumine viimaks järele. Seda, kas noor daam isa juuresolekul veel seelikut kunagi kandis, ei ole teada. Tõenäoliselt mitte, sest naiste õiguste kasvuga 20ndatel hääbus õnneks ka liikumisvabadust piirav hobble.
Märg musliinkleit
Mis see on?
19. sajandi analoog wet t-shirt lookile. Ajal, kus naiselike kurvide rõhutamine oli tabu, kasutasid julgemad oma veetluse rõhutamiseks omapärast meetodit: läbimärgade riiete kandmist. Õhuke ja märg musliinriie kleepus naha külge, joonistades neoklassitsistlike skulptuuride ja maalide eeskujul välja kandja kaunid kurvid ja jooned… ja kopsuhaigused.
Kuidas nii?
Kujuta end ette keset surnud jaanuarikuud ilma keskkütteta hoones niisket kleiti kandmas. Sama võrgutav nagu märg kass. “Patud” ei jää aga karistamata. 1803. aastal niitis Pariisi tabanud gripiepideemia endaga 60 000 inimest päevas. Neist enamus eelnevalt nõrgestatud immuunsüsteemiga naised, kes musliinkleite kandsid. Sellest ka puhangule antud hüüdnimi “musliinhaigus”.
Fun fact
Enne elektri kasutuselevõttu süttisid baleriinide musliinist tutuseelikud teatrite gaasilampidest nii regulaarselt, et seda nimetati “baleriinide holokaustiks”. Tagasihoidlik idee kasutada seelikute õmblemisel mõnd tulekindlamat riiet ei saanud toetust, sest neid peeti liiga… koledateks.
Vatermörder (sks k – isatapja)
Mis see on?
Kõrge “kuulikindlaks” tärgeldatud jäik valge krae. Kurikuulus meesteaksessuaar, mida sai kinnitada ükskõik millise 19. sajandi liiga-laisk-et-riideid-üleni-pesta-dandy särgile.
Miks kurikuulus?
Isatapja oli vaikne kägistaja, kuna häiris normaalset verevarustust. Nii olid sagedased juhud, kus härrasteklubides napsusena toolidele magama jäänud mehed sealt enam ei tõusnud. Lõtv ettekallutatud pea polnud piisav vastane liikumatule kraeriidele, mis aeglaselt, kuid järjekindlalt oma ohvri kägistas. Mõnevõrra paremini läks mehel, kes autost välja koperdades libastus, kuid kelle särgi teravad nurgad kaelale ainult verised jäljed jätsid. Õnnetumal juhul võinuks J.I Guillotin töö üle uhke olla.
Hull kübarsepp
Kes see on?
Lewis Carroli “Alice Imedemaal” ekstsentriline tegelaskuju.
Kust ta tuleb?
Viltkübarate elavhõbedaga töötlemiselt. 18. -19. sajandi kübarategijate kutsehaiguseks oli elavhõbedamürgistus, mida iseloomustasid tasakaaluhäired, värisemine, patoloogiline ujedus, segane jutt ja unetus. Neid tunnuseid on näha ka Carroli loodud tegelases. Elavhõbedast hullunuile viitab ka inglise keelne fraas ‘mad as a hatter’.