Oktoobrikuu oli minu jaoks pakendivaba kuu. Lisaks sellele ka vegankuu. Eesmärgiks oli ideaalis mitte üldse prügi juurde tekitada (välja arvatud biojäätmed). Nii suured sihid ikka seetõttu, et oleks võimalikult võimatu endale vabandusi leida.
Ettevalmistusi ma ei teinud ehk ei ostnud kappi pakenditooteid täis. Kuigi pean tunnistama, et sain õigepea aru, kui palju mul neid niigi on.
Veganluse osas ei olnud muutus ka meeletu tulema, sest enamasti sööngi ma ainult täistaimselt. Harva satub siiski ka muna, juustu või kala mu toidu sisse.
Ma ei tahtnud ka, et see kuu kujuneks lihtsalt kolmekümnepäevaliseks pakendidieediks, kus 1. novembril lähen ostan end pakendatud toodetest segi. Seega hoidsin pidevalt kuklas mõtet, et kui ma midagi niikuinii novembri alguses ostaksin, siis võin selle ka praegu osta. Rõhutan, et see mõte oli siiski tugeva kriitikameelega ümbritsetud, mitte lihtsalt niisama kergekäeline.
Algus oli lihtne. Esimesel nädalal jätkus ootamatult kõiki varem soetatud toiduaineid ja muid tooteid. Samuti olin kodus ning sain pidevalt endale toitu kaasa teha kui ka kodus süüa. See kodukriteerium kehtib nii veganluse kui ka pakendite kohta. Teadsin, et Tartu Biomarketist saab pakendita kuivaineid osta ja köögi- ja puuvilju olen niikuinii alati ilma kilekotita ostnud. Ühe korra sattusin Prismasse ka selle aja jooksul. Seal ei pääsenud kahjuks hinnakleepsudest.
Hämmastama hakkas mind aga algusest peale see, kui palju pakendeid mul juba olemas oli! Seetõttu tundus esialgu oktoober hoopis pakendipuhastuskuuna. See ämbritäis ning ka seal ümber olev prügi ongi varem olemasolnud pakendid. (Suurema prügihunnikuga pilt.)
Asjale ei aidanud ka see kaasa, et mu ema mulle vahepeal paki saatis. Pakk oli iseenesest väga tore – täis kodukasvatatud paprikaid ja tomateid ja muud head ning paremat. Sain sealt aga paraja portsu (kuigi taaskasutatud!) pakendeid. Ühe paki saatis ta veel oktoobri jooksul ja seal olid kõik juurikad vahvalt paberkotikestesse mässitud. 🙂
Esimese nädala lõpp tõi aga tõsiseid väljakutseid. Tegime Pärnus üht üritust ja see tähendas 2 päeva peaaegu pausideta ajagraafikut. Algselt siiski olid seal ka võrdlemisi arvestatavad pausid, mille käigus lootsin enda toiduvarusid täiendada. Need kukkusid aga ära. Seisin valiku ees, kas süüa 2 päeva järjest ainult banaane ja õunu või minna poodi ja osta midagi pakendatut või süüa lihapirukaid ja kanasuppi (need olid ürituse toitlustus). Valisin poe. Seega tuli minu pakendihunnikusse üks Biomenu võileiva karp ja üks pähklite-rosinate pakend. Peale selle sõin sel õhtul banketil ka juustu ja kala sisaldavaid snäkke, sest mu kõht oli nii tühi ja ma ei olnud tihanud pausi ajal rohkem pakenditega tooteid soetada.
Sarnase olukorra tõttu tekitasin endale ka ühe hummusekarbi.
See väiksema prügikogusega pilt on nendest pakenditest, mida ma oktoobri jooksul ostsin. Peale Pärnu tavaari kuulub sinna ka 3 tofupakki, sest mul ei olnud aega ega võimalust seda ilma pakendita saada ning ma väga igatsesin midagi soolast ja tihket. Suur isu tuli igatahes peale ja see oli justkui panus veganlusse selle kuu raames. Juustupakk on absoluutselt mõttetu ost, sest läksin ühele hommikusöögile, kus oleks muidu tavalist juustu pakutud. Lõppkokkuvõttes ei kasutatud üldse juustu. Oh well.
Kas ma käisin selle aja jooksul ka väljas söömas? Oojaa. Üks hetk tekkis ikka tunne, et sojapiima cappuccino on just see, mida ma vajan ja tundus mõnus ka salatilehti oma taldrikust leida. Leidsin end mõttelt, et väljas söömine on vastutuse kellelegi teisele andmine. Keegi teine lihtsalt võtab sinu eest selle pakendi ära. Aeg-ajalt on ikka tore, kui keegi teine vastutab.
Kuidas ma end täistaimetoitluse (v.a. Pärnu juhtum) tunnen? Väga hästi. Umbes samamoodi kui enne, sest ega see muutus eriti suur ei olnud. Pigem tekitab muutusi minu puhul stressitase ja siis on keeruline selle kõige taga toitumist hinnata.
Mida ma endaga sellest kuust kaasa võtan? Kõik need pakendivabade toodete saamise kohad ja võimalused. Kindlasti ka palju planeerimist toidu osas ja veel enam ehk isegi aja osas. Ajapuudus on see, mis paneb (vähemalt mind) kehvemaid valikuid tegema. Usun, et see ei jää mu viimaseks pakendivabaks kuuks, sest see on hea võimalus enda hetkeolukorda kriitiliselt hinnata. Ja veganlus… Sellega on mul üks pikem rännak ning sellest vast mõni teine kord. Taimed on maitsvad!
Avastused ja tähelepanekud:
Maitseained, kus te olete? Soolavabadus jõudis minuni. Lisaks ka muude ürtide puudus. Õnneks sattusin Viljandisse Rohelise Maja Kohvikusse, kus sain nii himaalaja soola, musta pipart kui ka kaneeli.
Tallinnas Balti Jaama Biomarketis saab oma pudelisse osta nii SOJAKASTET kui ka OLIIVÕLI!!! Lisaks ka pakendita maitsepärmi. Ma olin jalust rabatud.
Minu pealtnäha süütud kõrvatikkudega kõrvapuhastused (ma olen üks neist, kes sellest sõltuvuses on, sest see on nii hea tunne) osutusid suureks plastiku- ja vatihunnikuks. Oktoobri jooksul (ja tegelikult veel siiani) pole mu vana kõrvatikukarp tühjaks saanud, aga kuulsin, et Prismas müüakse neist papist või puidust varrega. Kõrvatikk ikka, mis on materjalidest ja energiaga toodetud, aga ma lihtsalt ei suuda veel niipea kõrvatikkudest loobuda.