Kui palju riideid on vaja?

Helen:

Loendamine

Vähemalt kalendri kohaselt on kevad käes ja kuigi päris päris kevadeks seda asja õues mina vähemalt nimetada veel ei saa, siis puht jonni pärast on siiski aeg talvemantlid hoiule panna ning kevadised riided käeulatusse sättida. Nii istusin ühel päeval maha, laotasin kõik oma riided põrandale kuhjadeks ja kukkusin sorteerima. Kuhi oli liiga suur. Tekkis huvi – kui palju erinevaid riideemeid siis üldse mul kokku on? Kas neid tõesti on kõiki vaja? Ja kui suured on teiste kuhjad. Küsisin. Sain vastused.

Alustame aga algusest ehk lugemise tulemusest. Mul on (pesu ja sokid, jm pisipudinad v.a):

  • 4 rohkem ja vähem sooja mantlit
  • 11 kampsunit/kudumit/kardigani
  • 6 jakki/pintsakut/hõlsti (puht dekoratiivsed ja muidu üsna kasutud)
  • 9 triiksärki või laadset produkti
  • 22 T-särki/topi/pikavarrukalist pluusi (3/4 nendest pigem nostalgia väärtusega)
  • 6 paari teksa- ja muid pükse
  • 8 seelikut
  • 14 kleiti

+

  • 7 salli/rätti/peakatet/kindaid
  • 5 kotti (1 selja-, ülejäänud õlakotid)
  • 13 paari jalanõusid
  • 13 erinevat kodu/aiatööde/remondi/magamisriiet

Ehk siis viimseni kui kõik kokku 93 riideeset, 13 paari jalanõusid ja 12 aksessuaari.

Osaliselt on kogustes süüdi vanemate kodus diivani alt kastist avastatud suveriiete kott, mis aastaid tagasi talveks hoiule sai. Sellest kõigest olemasolevast on enamus musta värvi. Kuna ma aga kunagi kandsin ja ei ole maha matnud lootust uuesti värve kanda, siis umbes 15 riietuseset on sellist, mis seda aega veel ootavad. Võibolla aga varsti lootuse kaotavad. Veel kümne kanti selliseid, mis muidu ehk rändaks uuskasutusse, aga on veidi palju elu näinud ja pigem kannan nad ise ribadeks.

Uuena on ostetud umbes 15 riideeset ja 4 paari jalanõusid. Seda aga enamjaolt üsna ammu. Kuskil 5 asja on minuni jõudnud sõpradelt, ülejäänud kõik on aga siis kaltsukatest ja uuskasutustest soetatud.

Liiga palju!

Põrandale laotatud kuhjade vahel seistes hakkas üsna hirmus. Kas mul päriselt ka on nii palju asju? Kuidas nad nii märkamatult paljunesid? Palju neid päriselt vaja on?

Ma ausalt öeldes ei saanud kõiki vastuseid oma küsimustele. Suure hirmuga sain mingi osa välja sorteeritud ja Sõbralt Sõbrale või otse sõpradele jagatud. Järgi jäi aga siis hetkel veel eelnev loetelu. Ühe põhjusena, miks selline hunnik jäi, on see, et ma ei ela hetkel ühes konkreetses kohas, kus kogu garderoob on kogu aeg kättesaadav ja pesumasin olemas. Pendeldan mitme linna vahel. Osa riideid on erinevates kodudes ja autodes. Kuigi igapäevaselt kannan peamiselt musti teksapükse, triiksärki ja kudumit, siis neid peab olema mitu komplekti – üks igas kodus.

Suurimaks pinnuks on aga särkide/toppide kuhi, mida ma ausalt öeldes kannan vähe või mitte üldse. Aga no see USA reisilt toodud Pink Floyd särk on lihtsalt liiga roheline, et kanda ja liiga äge, et ära anda mitte Pink Floydi fännile.

Ja palju tegelt vaja?

Umbes kolmandik sellest, mis on. Olgem ausad, ma kannan suht iga päev ühe ja sama outfiti kergelt erinevat versiooni. Kui lõpuks ennast kuhugi ühte kohta paika sean, siis ehk saavutan ka selle minimaalse, päriselt rõõmu valmistava garderoobi.

Kui nüüd kevade ja suvega saab taaskord selgeks missugused suveriided mulle tegelikult rõõmu valmistavad, siis eesmärk on aasta lõpuks 30% võrra kärpida olemasolevat.

Killu:

Kui palju riideid mul vaja on?

Hiljuti juuksuritoolis ajakirju lapates jäi silma nupuke, kus kirjutati, et kõige targemad, andekamad ja ilusamad meist kannavad kogu aeg samu rõivaid. Palun mulle kõik need kaunid tiitlid lohutuseks omistada, sest selle aasta argisem aeg novembrist aprillini õnnestus mul peamiselt hakkama saada 3 põhimõtteliselt ühesuguse musta pikkade varrukatega särgi, 3 päriselt ühesuguse t-särgi, 3 kampsuni ja 2 paari pükstega. Ei saa just väita, et see üdini praktiline ja igav riidevalik neid mainitud markzuckerbergilikke omadusi minus eriliselt esile toonud oleks. Pigem viibisin ma  suurema osa riietatud ajast tööl ja olin sealsega liiga hõivatud ning õhtuks liiga kustunud, et hoolida muudest rõivaalastest küsimustest, kui et kas need teksad lähevad pessu täna või kannatab veel ühe päeva… Kõigi maade rõvedad inimesed juba teavad selle vastust. Igatahes ellu ma jäin ja vajadused, nagu näha, saab ka võrdlemisi vähesega kaetud. Vajadus pole muidugi tahe. Ja tahe pole alati see, mis kapis on.

Mis mul kapis on?

Loendasin Heleni eeskujul oma riidekapi sisu üle ja sain 46 rõivaeset (v.a pesu, sokid jmt mille ülelugemine kellelegi mingit lõbu ei valmista), 16 paari jalanõusid ja 2 kotti. Siin on kõike, alates kulunud kodusaelemisriietest ja talveparkast rataskloššseeliku ja siidkleidini välja. Värvidest peamiselt musta, siniseid ja rohelisi, sekka mõni triip ja linnumuster, aga ka veidi tärkavat igatsust purpursete toonide järele. Tore on see, et see võrdlemisi vähene meeldib mulle nii, et näen end neid lõikeid, värve ja materjale kandmas ka viie aasta pärast. Nõme on see, et enamik neist on mõnusalt kantavad ikkagi soojematel kevad- ja suveilmadega, mida kohalikes oludes napib ning mitte ka just kõige argisemates 8-17ni tööpäevadel. Ehk teretulemast argiellu, kus sul on kapp riideid täis, kuid ikkagi max kaks viisakat püksipaari külmemal ajal kandmiseks. Böö.

Mida ma oma riidekapilt tahan?

Lühilause: ee…rohkem pükse? (Õnneks on varsti lootust veidi soojemateks kevadilmadeks, nii et selle tumedate talvepükste probleemi võib kuni tuleva septembri alguseni kuhugi kapinurka ära peita. Seda enam et nii värvilt, mõõtudelt kui mudelilt sobiva paari leidmine on väga tüütu.)

Ülipikk lause: arvult umbes sama tagasihoidlikku, kuid paremini läbimõeldud ja kureeritud garderoobi, kus riided – kui mitte kõik, siis vähemalt suurem osa – klapiks ka värvidelt, lõigetelt ning kohalikku kliimat ja minu keha omapärasid arvestades üksteisega pusletükkidena kokku, olemata sealjuures basic bitch, vaid midagi sellist nagu üliarmas Daria Andronescu oma eetilise Wonder Wardrobe moekanali kunstiseeriates luua suudab.

From-art-to-capsule-wardrobe näide Darialt minu kaasaaja lemmikkunstniku Malika Favre teosest inspireerituna:

 

Maarja:

Mis kevadel minu kapiga alati toimub

On see, et olen talvemasendusest või kes teab millest liialt palju hilpe juurde ostnud. See on peaaegu reegel. Kuid kevadega tuleb mul alati selline kerguse vajadus, tahad lihtsamat toitu, ise kergem olla (oh no rannahooaeg tuleb). Garderoobiga on sama. Õhku palun!

Sama hakkasin tundma umbes nädal tagasi, kui olin sõbrannal külas. Ta oli endale hulga riideid tellinud ja tundis kohe vajadust mõnest vanast esemest vabaneda. Asjadest, mis enam rõõmu nii väga ei tekita. Selle harjumuse eest võin endale õlale patsutada, sest tema esimest Marie Kondo stiilis garderoobipuhastust juhendasin just mina. Aga ilmselgelt, I don’t practice what I preach, või vähemalt mitte nii regulaarselt kui võiks, et endal ka kapp ainult things that spark joy esemetest koosneks. Aga see Marie Kondo jutt mõni teine kord.

Mis mul (nüüd) kapis on?

Hästi, hästi, hästi palju sinist ja musta, sekka veidi valget ja oliivirohelist. Ilmselgelt oma tooni olen leidnud. Riideid (pesu, koduriided ja üleriided välja arvata) on veidi üle 50. Mis on okei, sest aja jooksul olen aru saanud, et kui riiete hulk hakkab tugevalt üle selle minema, siis on asju liiga palju. Aga samas 50 eset annab mulle selle vabaduse, mida ma kapilt tahan. Vaheldust. Olgu, peab tõdema, et minu vaheldus võib olla mõnele raskesti mõistetav (kas panen täna sirgelõikelise või A-lõikelise midi teksaseeliku, oh wow). Kuid see on see, mida tahan ja millega nüüdseks rahul olen.

Mida mina oma garderoobilt tahan?

Liiga palju ja samas üsna vähe? Eelpool nimetatule tahan, et kõik asjad oleksid ilusad, sest terved, mittekulunud ja stiililt head riided teevad mind rõõmsaks. Sellest olen nüüd aru saanud. Aga aga, see pole veel kõik. Need asjad peavad olema ka mugavad, ja kui ma ütlen mugavad, siis max mugavad. Midagi ei tohi kuskilt pigistada, isegi mitte natuke. Kui materjal on liiga elektrit täis, siis sorri, isegi sina, kõige ideaalsem must väike kleit, pead kaduma. Ja kui me juba kevadisest kergusest räägime, siis värvi (mis minu jaoks tähendab lihtsalt midagi heledamat kui teksasinine ja must), siis seda ka palun.

 

____

* Maarja kirjutas kunagi kuidas luua kapselgarderoobi. Veel samm edasi on igapäevane univorm.

** Oma riiete ja nende vajalikkuse üle mõtles Helen juba suvel, kui oli vaja ühe kohvriga hakkama saada. P.S. Nüüdseks peab saama seljakotiga hakkama. Pole lihtne vahel.

*** Pildid on puhtalt illustratiivsed, meie garderoobid pole liialt fotogeenilised.