Avalik vihakiri lehepuhuritele

Kogu selle aja, mis Slow pood oli Tartus, elasin ma imearmsas üürikorteris Kastani tänaval, Miina Härma Gümnaasiumi taga. Korteril olid köögis suured aknad, mistõttu seal oli alati palju valgust ja mõnus avar olek. Magamistuba oli aga akendeta, ehk siis mulle, halva unega inimesele ideaalne koobas magamiseks. Peale esimest aastat, mil juhtusin volbriööl sisse kolima, õppisin ka ära, et see öö tuleb mujal veeta ja korporatsioonid on nõmedad.

Kuna Slow avas kell 11, ärkasin ma tavaliselt 8:30 paiku, et nautida hommikut. Süüa maru rahulikult, juua üks väga suur kohv, vaadata eelmise õhtu late show’d. Kevade lõpp ja suvi olid imelised mu uues pesas. Kuni tuli sügis…

Ühel hommikul ärkasin kell 7:06 selle peale, et kuskil tõmmati käima lehepuhur. Töötas see ilusti kella kaheksani välja ja pooleks tunniks magama mina enam ei jää, seega algas päev 1,5h unedefitsiidiga. Järgmine hommik … sama. Ja siis veel üks hommik ja veel üks hommik. Süüdlane oli Miina Härma, kuna ilmselgelt oli vaja lehed ära puhuda, enne kui lapsed kaheksaks kooli tulid.

Ma poleks uskunud, et ma suudan tunda nii suurt viha inimese ja masina vastu, keda ma pole kunagi oma elus näinud.

Ma ei ole hommiku inimene ja keeldun kell 7 ärkamast. Seega uus hommikurutiin: kell 7 äratab lehepuhur, kõrva lähevad tropid, mõningase jonniga uinun taas tunniks ja ärkan äratuse peale 8:30. Sügisväsimus saab uue põhjuse ja definitsiooni.

Esimesel kevadhommikul, 21.märtsil ärkasin aga taas lehepuhuri saatel.

Seekord oli see kasutuseks, et umbes 7 sügisest üle jäänud lehte ja muud äärekivi juurde kogunenud sodi parkimisplatsilt kokku ajada. Sest hari on ikka nõrkadele ilmselgelt.

Miks aga peaks lehepuhuri vahetama reha ja harja vastu?

Helireostus

Haiguste tõrje- ja ennetuskeskuse (Centers for Disease Control and Prevention) 2017. aasta raport mainib lehepuhureid ühe üldise müra tegurina, mis võib kaasa tuua püsivaid kuulmiskahjustusi.

15 meetri kauguselt on keskmise lehepuhuri helitase 65dB, paljude uuemate puhul on see aga 70dB. Puhuri kasutajale aga kuni 105dB. Tihtipeale ei esine lehepuhuri kasutajad muidugi üksi.

Kõk üle 85dB helitasemega võib tekitada kuulmishäireid ja 105dB juures võib püsiv kõrvakuulmise häire tekkida juba 4 minuti pideva heliga.

Me elame küllalt mürarikkas keskkonnas, kus põhjendamatult selle lisaks tekitamist võiks ju ometi vältida.

Keskkonnasaaste

Heli on muidugi see otsene probleem, millega lähedal olevad inimesed kokku puutuvad. Kui pikaajalistest kuulmiskahjustustest õnnestub pääseda, siis keskkonnaprobleemid on paraku vältimatud. California õhuressursi nõukogu andmetel on poole tunni bensiinil toimiva lehepuhuri kasutamisel tekkiv vingugaasi kogus võrdväärne 50 km/h tunnikiirusega 700 km sõitmisele ja süsivesinike kogus 12 000 km.

Autode arvustuste leht Edmunds võrdles aastal 2011 lehepuhureid Ford F-150 Raptori pikapiga.

Nemad leidsid, et pool tundi lehepuhuriga tööd toodab lausa sama palju süsivesinike heitkoguseid kui 6255 kilomeetrine sõit selle ikka naeruväärselt suure autoga.

Miks see nii on, kirjutab NY Times. Nimelt teeb kahetaktiline mootor lehepuhuri küllalt kergeks, et seda õlal kanda. Taoline kerge mootor tekitab aga suurt reostust. Mootoris segunevast gaasist ja õlist umbes kolmandik ei põle. Selle tagajärjel pääsevad õhku saasteained, mis on seotud vähi, südamehaiguste, astma ja muude tõsiste tervisehäiretega. Eelkõige muidugi masinaga töötajale.

Keskmise suurusega autoga võrreldes eritab lehtepuhur ühe tunni töötamise jooksul 49 korda rohkem tahkeid osakesi ja 26 korda rohkem süsinikmonooksiidi. Ei kõla kuidagi paari lehe kokku lükkamiseks põhjendatav reostus.

Pind Leht silmas

Kui aga nüüd laiskus ja vajadus lärmavate masinatega tööd teha tõesti on nii uskumatult suur, siis lõpuks tõstataks lihtsalt küsimuse, et kui puhas see muruplats siis üldse olema peab? Ilmselgelt on see maitse küsimus.

Säästvam ja läbimõeldud istutamine nõuab vähem hooldust. Kui jätta lehed ja niidetud muru maha, vähendaks see puhurite vajadust ning talveks maha jäävad lehed kõdunevad tasapisi ja saavad maapinnale väetiseks.

Lisaks on langenud puulehed pelgupaigaks aias talvituvatele putukatele, pisiloomadele ja muudele tegelastele.

Ka siilid armastavad langenud lehti, nii et kui tahad siili oma aeda, tasub lehed jätta sinna, kus nad on.

Sama kehtib liblikate kohta. Ka nemad talvituvad lehehunnikutes ja on lehepuhurite ohvrid. Ma pean tõdema, et eelmisel aastal nägin hirmuäratavalt vähe neid alati meelt heaks tegevaid värvilisi lendajaid. #bringbackthebutterflies

Rääkides silmas olevatest asjadest, siis oled sa möödudnud lehepuhriga töötavast inimesest ja saanud tolmu ja liivapilvest silmad sodi täis? Tunnen su valu!

Kategooriast siis kui mina veel noor olin: me ei pääsend koolis ükski aasta lehtede riisumisest.

Mis mõttes ma pidin käed villi riisuma ja nüüd pean seda lärmi kuulama ka veel? God damn it, andke lastele nutiseadme asemele rehad, liigutamine ei tee neile paha. Ma tahan magada. Ja jätkuvalt tahaks muidugi ka mõnekümne aasta pärast funtsioneerival planeedil elada.

 

*Minusuguse lehepuhuri vihkaja jonni saad lugeda lisaks Citylab lehelt, Outdoor ideas kirjutab veel lehepuhuriga seonduvatest muredest ja keskkonnamõjust saad veel lugeda Washington Postis.