Prügivähenduskuuri 4. Peatükk: ootamatused

Auri on tallinlane, teatri-, kassi- ja kokkaja inimene, kes üritab õppida prügivaba(ma)lt elama ning jagab Slow.ee blogis oma kogemusi: väikestest takistustest ja veidratest võitudest suurte eetiliste küsimusteni. Isiklikust ja natuke naiivsest vaatenurgast, aga lootusrikkalt ja parimate kavatsustega.

Kui blogi-, vlogi- või Instagrami-maailmas mõni idealistlik elumuutus ette võtta, jääb tavaliselt mulje nagu oleks see sujuv ja lauge protsess. Järkjärgult paremuse poole liikuv elu on helge ja klaar, asjaosaline ise aga rahulik, analüütiline ja optimistlik. Päriselu on veidi (hah!) teistsugune. Veidi konarlikum, etteaimamatum ja jaburam. Elu teeb omad korrektuurid, eksole.

Kui suvel Slow.ee blogis oma prügivähenduskuurist muljetama hakkasin, aimasin muidugi, et päris takistusteta see asi ei kulge, aga lootsin veidi pikemalt vastu pidada. Ja kui sügisel viimati kirjutasin, olin ikka veel optimistlik, aga eks talv olegi huvitav aeg. Igatahes on paari kuu jooksul juhtunud hulganisti ootamatusi, mis omakorda on tekitanud nii palju prügi, et avalikult jäätmevabast elustiilist targutamine tundus ebaeetiline. Siiani tundub, aga ise ma ju lubasin ka takistustest targutada.

Et mis siis juhtus? Väike remont nimelt. Väike avarii, palju käike ehituspoodi ja liiga mitu ehitusprahti täis kilekotti. Ma saan aru küll, et vältimatu ja eluline asi, mis paraku ikka juhtub, aga sellegipoolest pani mõtlema igasugustele asjadele.

Küsimusi prügiteadlikule remontijale:
1. Kuhu tohib visata ehitusprügi?
2. Mis materjale saab ja maksab taaskasutada?
3. Kuidas vältida ehituspoes kile?
4. Kas prügiteadlikuid töömehi on olemas?
5. Parandada või välja vahetada?
6. Mida, kaua ja miks igaks juhuks alles hoida?
7. Remontida või mitte remontida, selles on küsimus.

Need on rohkem suure ringi küsimused, sest ega mul ei õnnestunudki vastuseid leida. Kuna olen mitu erinevas mahus remonti üle elanud, siis tean, et sel ajal on prügi vältimine võimatu. Ja remont ise on paraku ühel hetkel vajalik, sest ilma oleks palju halvem. Ma ei räägi siin lihtsast esteetilisest vuntsimisest, vaid suurtest sanitaar-, elektri-, gaasi- ja muudest kapitaalsetest töödest. Asi on turvalisuses, soojuses ja hügieenis ning nende nimel tekib parajal hulgal ehitusprahti, vanu torusid ja juhtmeid, pakendeid ja keemiat. Kuhu see kõik minema peab, ei tea. Erinevad ehitajad suhtuvad asjasse erinevalt, erinevad koduomanikud ilmselt ka. Hüva, osa kasutuskõlbulikku ehitusmaterjale saab alles hoida (kui on koht, kus hoida) ja hiljem mõneks muuks asjaks kasutada (kui on, milleks kasutada), aga kust jookseb piir igaks juhuks alles hoidmise ja kogumisfanatismi vahel?

Need dilemmad veel kummitamas, oli aga kätte jõudnud detsember — suurte perekondlike pidude aeg. Teatriinimesena on see minu jaoks ka tihe tööaeg ning õnneks on lähiring väike ja harjumus jõulu minimaalselt tähistada, st kingid on elamuslikud, kuuske ei too ja kodu ei ehi, aga pidusöögid on siiski. Sestap kogunesid ka sellelaadset prügi — verivorstide pakendid, kingitud kummalisused ja külaliste hea tahte avaldused. Aastaid olen oma tuttavaile sisendanud, et kui on soov midagi külla tulles kinkida, siis pigem tarbitavat, ehk sööki-jooki, aga ega kõik sellest kinni pea, ja kilevabalt ostavad üksikud. Ja prügi kogused aina kasvasid ja kasvasid. Nagu ka süü- ja häbitunne prügikasti välja viies.

Jaanuari jooksul, mil toimub üleüldine patukahetsus, taastus muidugi tavapärane elustiil, vähenesid prügihunnikud ja suurenes enesevalitsus toidupoes, ning saabus aeg, et järele mõelda. Mida saanuks vähem ja kuidas paremini? Fakt on, et mulle meeldib süüa teha ja paraku on mõne (jõulu või muu piduse) retsepti õnnestumiseks vaja kile sisse pakendatud asja. Ja kuigi olen aastate jooksul teinud palju ümbermõtestamisi garderoobi, kosmeetika, hügieeni ja muu tarbekauba osas, jääb söögikraam asjaks, mille arvelt väga tõrksalt kompromisse teen. Jah, poekotid, turulkäigud, lahtiselt ostmine ja loomse vähendamine, aga… On hetki, mille õnnestumise nimel vaatan kile peale läbi sõrmede. Ja tean, et poole aasta pärast tuleb jaanipäevaks valmistudes samasugune süüdlaslik retk poodi. Seega mis on need asjad, mida ostan kiles ja kompromissi (esialgu) ei tee?

1 Piim, keefir ja muud piimatooted
2. Köögiviljad, mida meie laiuskraadil pakendita ei müüda
3. Vürtsid ja haruldasemad ürdid
4. Intiimhügieenikaubad
5. Ravimid ja esmaabitarbed
6. Remondiks vajalik
7. Kingitused, mida on otse palutud

Prügivähenduskuur on elustiili muutus, mis sõltub üritaja isiklikust elustiilist ja on pikaajaline, lõpptärminita teekond. See vajab aega, kohanemist, paindlikkust ja pidevat ümbermõtestamist. Miski hea ei juhtu üleöö, aga see hea, mis juhtub, toob endaga kaasa järgmise hea ja veel parema. Usun, et mul on lootust.