Keskkonnakolumn: Viirustest, nahkhiirtest ja inimestest

Illustreeris Stella Salumaa

Peale igavikuna tunduvat sotsiaalset distantseerumist on selge, et koroonaviirus on muutnud püsivalt meie kõigi maailma. Seoses sellega on ehk paslik heita pilk sellele, kuidas viirused on varemgi maailma muutnud.

James Lovelock on Inglismaalt pärit, napilt enne oma 100. sünnipäeva uusima raamatu välja andnud sõltumatu teadlane, keskkonnakaitsja ja futurist. Lovelock formuleeris 1970ndatel koos mikrobioloogi Lynn Margulisega kreeka mütoloogias Maad personifitseeriva ürgse jumalanna Gaia nime kandva hüpoteesi, mis väidab, et elusorganismid ja anorgaanilised ained mõjutavad üksteist, moodustades sünergilise ning isereguleeruva süsteemi, mis aitab säilitada planeedi elutingimusi.

Laias laastus võimaldas see süsteem 3,8 miljardit aastat tagasi tekkida elul Maal ja on püsinud vähemalt viimased 12 000 aastat küllalt stabiilne, et inimesed saaksid areneda korilastest põlluharijateks. Tänu sellele oleme saanud ehitada kogukondi ning arendada tehnoloogiat. Metsade laialdane põletamine põllumaade loomiseks oli mõne teadlase arvates ka esimene samm atmosfääri CO₂ sisalduse tõstmise kaudu meile sobiva kliima hoidmiseks ja teoorias muidu praegusest kuskil 1500 aastat hiljem algama pidava jääaja ärajätmiseks.

Viirustest

Küll aga oli meil 16.–19. sajandil väikseks jääajaks nimetatud periood, mis tõi endaga kaasa senisest jahedama kliima. Väikese jääaja põhjustajaid võib olla mitmeid: päikesekiirguse tsüklilised langused, kõrgendatud vulkaaniline aktiivsus, muutused ookeaniringluses, Maa orbiidi ja telje kalde muutused, globaalse kliima olemuslik varieeruvus, aga ka inimpopulatsiooni langus.

Viimases populatsiooni vähenemises olid aga suuresti süüdi viirustest ja bakteritest põhjustatud haigused. Suurim nendest oli 14. sajandi keskpaiku maailma tabanud must surm, mis sai arvatavasti alguse närilistelt ja levis nakatunud kirpude kaudu. Erinevate allikate kohaselt tappis haigus kokku 50 kuni 200 miljonit inimest, sealhulgas 30–60% Euroopa elanikkonnast. Selle tulemusel jäi hooleta suur osa põllumaast, mis kasvas metsaks ja hakkas õhu CO₂ sisaldust vähendama. Sama suures mastaabis surmade laine sai alguse 1492. aastal, kui Kolumbus Ameerikasse jõudis. Sellele järgnenud saja aasta jooksul suri sõdades ja põlismaalaste jaoks uudsetesse viirustesse 56 miljonit inimest. Hinnanguliselt sai seetõttu umbes Prantsusmaa-suurune maa-ala metsa kasvada ja siduda veel enam süsihappegaasi.

Maailma temperatuur langes sel perioodil kuni kahe kraadi võrra, mis ei tundu küll palju, kuid see tõi kaasa drastilised muutused keskkonnas ja inimeste eludes. Samamoodi nagu meie elud muutuvad kliima kahe kraadi võrra soojenemise tõttu.

Nahkhiirtest

Praegune COVID-19 viirus on tulnud nahkhiirtelt, kuid inimesteni jõudmiseks oli ilmselt n-ö vahelüliks esialgsete uuringute kohaselt pangoliin. SARSi puhul oli valemi teiseks pooleks tõenäoliselt tsiibetkass. Ebola epideemia sai alguse nahkhiirte koduks olnud metsade raie tõttu. Kuigi vahelüliks võivad olla teised loomad, on paljude haiguste esialgsed kandjad just nahkhiired. Need pisikesed, ainukesed lendavad imetajad on erilised, sest lennates tõuseb nende kehatemperatuur üle 40 kraadi ja pulss kiireneb kuni 1000 löögini minutis. Lendamise stressiga toimetulekuks on nahkhiirtel arenenud välja eriline immuunsüsteem, mis kaitseb neid haigestumise, kuid mitte haiguste kandmise eest.

Aga palun ära hakka selle pärast neid väikseid inimestele enamjaolt siiski kasulikke ja niivõrd erilisi olendeid vihkama. Paraku oleme siiski meie need, kes teevad järjepidevalt tubli tööd – nii otseselt kui ka kliimamuutuse tõttu kaudselt – loomade elukohtade hävitamiseks ja seega kodu kaotanud loomadega kokkupuute suurendamiseks.

Inimestest

Ja siin me nüüd siis oleme. Karantiini tõttu suleti Hiinas terve rida suuri tööstusi. Üle maailma on ettevõtted pausil ja nende töötajad sotsiaalselt distantseeritud, lennuliiklus Euroopas on drastiliselt vähenenud. Samal ajal on tõusnud koju tellitud toitude pakendite, kaitsemaskide, kummikinnaste ja desinfitseerimisvahendite pudelite kuhjad. Veneetsia kanalid on kristallselged, loomad on tulnud kodus püsivate inimeste linnasid avastama. Meil on aega mõelda.

Nii mõnigi radikaalsem keskkonnaaktivist on muidugi jõudnud järeldusele, et inimene on viiruseks maailmale ja parasjagu toimuv on Gaia viis haigusest vabaneda. See on soodne pinnas ökofašismi tekkeks. Sadu tuhandeid elusid nõudva pandeemia positiivsena nägemine on lihtsalt vale. Olgugi et ökosüsteemi jaoks pole inimliigi säilimine tõepoolest oluline, on seevastu meil – nii nagu meie kehas tekivad viirust läbi põdedes antikehad ja see muutub seeläbi tugevamaks – võimalus kogetust teadlikult õppida ja oma ellujäämise kindlustamiseks ise ümber kohaneda.

Gaia 2.0

Pool sajandit pärast Gaia hüpoteesi loomist on inimeste mõju maailma tasakaalule vaieldamatu. Olgu see siis fossiilkütuste põletamine või looduse reostamine hoomamatus koguses plastiga – me oleme muutnud fundamentaalselt keskkonna võimet ennast ise reguleerida. Teadlaste Timothy M. Lentoni ja Bruno Latouri kohaselt ei ole me enam ammu passiivsed mutrid suures masinas ning on aeg Gaia 2.0 jaoks, mis arvestab inimmõjuga.

Evolutsioonibioloogid on Gaiasse kui isereguleeruvasse süsteemi alati skeptiliselt suhtunud, kuna see tundus olevat liiga teoloogiline ja „eesmärgikeskne”. Gaia 2.0 kohaselt on inimesel mängida suurem roll, mis võiks vähemalt teoorias ka meie suhtumist muuta.

Exeteri uue globaalsete süsteemide instituudi direktor professor Timothy M. Lenton kommenteerib Gaia 2.0 teooriat: „Kui tahame sellel sajandil luua kasvavale elanikkonnale parema maailma, peame reguleerima oma mõju meie elusid toetavale süsteemile ja looma teadlikult ringmajanduse, mis tugineb – nagu biosfäär – säästlikust energiast toodetud materjalide ringlussevõtul.”

Kui tahta kriisis midagi positiivset näha, siis minu jaoks väljendub see keerulistel aegadel ka distantsilt kokkuhoidmises ning üksteise töö ja pingutuste tunnustamises. Arutlemises selle üle, kuidas me praeguse olukorrani jõudsime ning kuidas kaitsta meile potentsiaalselt ohtlikke nakkusi kandvate loomade põliskodusid ja takistada pikemas plaanis temperatuuri tõusu, et viirustel oleks vähem võimalust soojaga kohaneda. Ehk õpime ka väärtustama paremini seda, mis on elus päriselt oluline, ning saame siit vajaliku õppetunni, kuidas viirusepuhangutega tulevikus paremini toime tulla.

____________

Kolumn nägi esmakordselt päevavalget Müürilehe mai trükiväljaandes. Ilmunud on ka juba juuni väljaanne, milles on juttu sellest, kuidas me harrastame metsade veega WC potist alla laskmist. Et mitte maha magada Slow kolumni, aga ka kõike muud põnevat, mis Müürilehel pakkuda, saad lehe endale igakuiselt ka otse koju tellida.