Prügivähenduskuuri 1. Peatükk: ümberõppimine

Algus Slow uue blogija Auri sarjale, mis dokumenteerib tema teekonda prügiavabama eluni. Auri on tallinlane, teatri-, kassi- ja kokkaja inimene, kes üritab õppida prügivaba(ma)lt elama ning jagab Slow.ee blogis oma kogemusi: väikestest takistustest ja veidratest võitudest suurte eetiliste küsimusteni. Isiklikust ja natuke naiivsest vaatenurgast, aga lootusrikkalt ja parimate kavatsustega.

Prügivähenduskuur ehk teekond nullkulu poole

Oleks keegi mulle kümne aasta eest öelnud, kui palju ma praegu prügi peale mõtlen, oleksin tõenäoliselt järeldanud, et valmistun mingiks teatri- või kunstiprojektiks. Mitte, et ma varem looduse pärast südant ei valutanud — mõttelaadilt olen alati veidi rohekas olnud —, aga elustiili ja prügi kuhjumise lahutamatu seos jõudis minuni teadlikult alles mõne aasta eest. Suuremaid samme tarbimise ja prügitekitamise vähendamise poole hakkasin tegema alles kevadel. Rahapuuduse ja kolimiste tõukel tekkis huvi taaskasutuse, jätkusuutliku kokkamise, lihtsustamise, minimalismi ja lõpuks zero waste (või eestindatult nullkulu) idee vastu.

Võib vist öelda, et zero waste on hetkel trendikas. Umbes nagu veganlus, vintage ja vähemuseks olemine. Mis on asjasse süvenedes paradoksaalne, sest kui trend on oma olemuselt ajutine, mööduv nähtus, siis nullkulu on elustiil, mis vajab aega, kannatust ja veendumust. Esimest kahte on mul harva ja viimast… oleneb veenjast. Aga ometi on idee n-ö ökoloogilise jalajälje vähendamisest ja sellega seoses oma elukvaliteedi parandamisest väga sümpaatne ja inspireeriv. Seega jäi see kummitama ning aja jooksul (ja paljude dokumentaalide, raamatute, blogide ja vestluste mõjul) tekkis kõrvalpilk oma elustiilile ja prügikastile. Oli sündinud vaikne, vankumatu vajadus midagi tõsiselt muuta.

Zero waste on elustiil. Ja mida rohkem sellesse süveneda, seda selgemaks saab, et üleöö ja kergelt see ei tule. “Üleöö ja kergelt” ongi ju osa probleemist — emotsiooni ajel ostetud, allahinnatud, kasutamiseks valmis, käigupealt nauditav, äravisatav, kiiresti ununev. Olles juba ühiskonna julgustusel kerge naudinguga harjunud, on vastupidise õppimine üsna keeruline. Ühe harjumuse takistamine ja uue tekitamine vajab aega, isegi kui uus on intellektuaalselt ja isegi finantsiliselt veenev.

 

Emotsionaalne kiindumus harjumusse, ka kiiresti saavutatavasse edusse, on mu jaoks olnud üks esimesi karisid nullkulu elustiili õppides, sest tahaks ju kohe olla parem, tublim, edukam. Jah, muidugi, riidest poekott, klaasist veepudel ja isiklik kohvitops on kogu aeg juba kaasas, aga edasi? Vana tühjaks saanud šampoonipudelit või katki läinud klaasi ära visates tundun endale ühtäkki reetjana! Kõik need bambusest hambaharjade, kompostikastide ja minimalistliku riidekapiga vlogijad oleksid šokeeritud!

Oma elu teiste omadega võrdlemine on üks suur pahe ja sõltuvus, mille allhoovus on ebakindlus. Üks viis objektiivsuse taastamiseks on näiteks nimekirjad, seega siinkohal väike head-vead nimekiri, mis algaja nullkulu poole pürgijat võiks inspireerida:

Head:
1 kasulik keskkonnale
2. väiksem rahakulu
3. tervislik
4. hea asja tegemise tunne
5. uued oskused
6. uus vaatenurk maailmale
7. prioriteetide sõnastamine

Vead:
1 algus on raske
2. ahastus enda, teiste ja looduse pärast
3. kõikehõlmava hasardi oht
4. piirangud seltskonnaelus
5. lihtsate lahenduste igatsus
6. suur ajakulu ülemineku etapis
7. vanadest harjumustest loobumine

Tegelikult kipuvad need head-vead pidevalt segunema, sest mõni, mis esmapilgul tundub viga, võib harjudes muutuda väärtuseks. Ja vastupidi. Kui alguses teemasse sukeldudes tekib suur hasart ning Google, YouTube, Instagram, Pinterest jm sotsiaalmeedia õpib pea eranditult zero waste märksõnaga seonduvaid postitusi näitama, on see ühest küljest küll suur aja- ja energiakulu. Samas aga annab see uuele suunale paraja hoo sisse, nii et esimese entusiasmi raugedes on ehk mõned muudatused juba tehtud.

Mis on esimesed sammud, sellest juba järgmises peatükis.