Nutikast tarbijavastutusest

Narri veel mu telefoni, kirjutan sust blogisse…

“Kui paks telefon” ütleb 14-aastane poiss mu nuputelefoni kohta säärase otsekohesusega, mida laste puhul loetakse vist iseloomuks ja täiskasvanute juures ebaviisakaks.

“Paks? Ee…Jah, vist küll. Muidugi, see on käes mugav ega lähe kukkudes katki ja seda ei pea tihti laadima ja üldse…” proovin oma mutifoni auks midagi vuristada ja jään mõtteid kogudes toppama. Ja üldse. Ja üldse on nii, et nutimaailm suudab mind enamjaolt köita umbes sama palju kui pingviinid jääkarusid. Midagi tahaks talle siiski öelda, midagi aeglasemast elust, Kongo konfliktimineraalidest, nutinarkomaaniast ja…

“Ja äppe sul ka pole? Isegi Messengeri mitte?” torgatakse vahele.

“Ei. Noh, teoreetiliselt on siin, näe, Facebooki ikoon isegi olemas, aga ma tekstiks oma elust aastaid ära, kui üritaks mõnd sõnumit sellega saata.”

Poiss vaatab mind nüüd päris umbusklikult. Tema suvine otsus juuksed punaseks värvida tahab minus peegeldada talle sama segaduses pilku, mis ta enda silmis, ent siis ma leebun.

Esiteks, olen ma ka ise teismelisena punapea olnud (fopaa) ning teiseks, hea küll, ma võtan selle nutitelefoni äppide väljakutse vastu. Peer-pressure, FOMO ning muud jutud. Ja kas ei andnud ma ise kuid tagasi lubaduse neist siia kirjutada?

Ei, mitte Messengerist. Ka Taxify pole teemas. Pokemon Go ei lähe mitte. Ja eesti meeste autopildid Tinderis jäävad ka teistele.

See lugu tutvustab hoopis väikest valikut erinevaid teadliku-ostlemise-nutirakendusi, mis teoorias Sinu poetšilli lihtsustama peaksid ja mille praktikas ise järele võid proovida. Ja siis muretult hiljem ka ära kustutada, sest erinevalt punasest juuksevärvist on nende eemaldamine errorite puhul väga lihtne. Fotosüüdistust ka ei jää.

Väike tänunoot ka siia telefoni, mõistagi sellise moodsa, nutika ja “mitte-paksu” laenas mulle isiklikuks katsetamiseks Kätlin. Aitäh.

Asja kallale

DoneGood

Mis see on? Rakendus avastamaks brände, mis vastavad Sinu väärtushinnangutele. Olgu selleks keskkonnasõbralikkus, mitte-toksilisus, tööliste õiguste eest seismine, naisbossid, veganlus või Trumpi boikoteerimine.

Kuidas töötab? Mugavalt. Vali teemad, mis Sind kõige rohkem kõnetavad, sisesta otsitav toode ja oled üks samm lähemal leidmaks taaskasutatud materjalidest valmistatud hambahari või vanadest rehvidest tehtud plätud, millega näitad Trumpile keskmist sõrme.

Boonus: Lausa kaks. Esiteks jagab DoneGood lahkelt ostmiseks sooduskoode. Teiseks saad rakenduse alla laadida Chrome’i brauseri laiendusena, mis nt teksade guugeldamisel automaatselt missiooni-tundega brändide valikut kuvab.

Cosmetic Ingredient Analyser

Mis see on? Äpp, mis teeb vahet kosmeetikatoodete turvalistel ja kahjulikel koostisosadel.

Kuidas töötab? Kujuta end ette seismas poes, kreemipurgi tagaküljel olevat minikirjas INCI-listi ükshaaval telefoni ümber trükkimas. Isegi truul nuputelefoni kasutajal ei ole nii palju kannatust. Ca kahekümnest tundmatust koostisainest jõudsin sisse trükkida… kolm. Neljanda juures andsin alla, sest seda polnud kataloogis olemas.

CosmEthics

Mis see on? Äpp, mis teeb vahet kosmeetikatoodete turvalistel ja kahjulikel koostisosadel. Selle vahega, et ükshaaval toksimise asemel saad end lõbustada närvi ajada toote ribakoodi skännimisega.

Kuidas töötab? Palju toredamalt. Kui ainult skännimine tulemusi annaks. Miks telefon minu käes kreeme ei tuvasta? Näe, temal ju töötab. Süüdi olen mina, Kaubamaja tuled, ribakoodide rahvusvaheline erinevus või see, et tasulise Premium paketiga lubatakse lahkesti analüüsida ka tooteid, mida rakendus muidu millegipärast tuvastada ei taha…

Cruelty-Cutter

Mis see on? Armas äpp aktivistidele, kes tahavad leida loomkatsete vabu tooteid, jagada oma leide teistega ning saata kiitus või laitus vastutavale brändile.

Kuidas töötab? Ribakoodi skännimise põhimõttel. Neljast tootest leiab minul poes üles ühe. Juhtumisi ka kurjuse-vaba. Nunnu.

Boonus: Tulemuste sotsmeedias jagamisel ja brändidele oma sõnumi saatmisel teenib kasutaja nn kutsudollareid, mida sõbralike toodete ostmisel kasutada saab. Soovid hea asja eest raha välja käia? Rakenduse ostmisega annad oma osa Beagle Freedom Project rahastamisse, mille abiga päästetakse hagijaid katsekoera saatusest.

EWG’s Healthy Living

Mis see on? Äpp, mis ühendab mahukaid Skindeep ja Foodscores andmebaase. Skänni ribakood, vaata toote reitinguid ja lase endale alternatiive soovitada.

Kuidas töötab? Ei tööta. Äpp küll käivitub, kuid jääb liiga kauaks koode protsessima ja ma annan alla. Kõht on ka tühi. Müüjad vaatavad. Nutirakendused pidid elu ju kergemaks tegema?

Nutikast tarbijavastutusest

Poetretist väsinuna mänguväljaku pargipingil tulemusi kokku võttes peame sõbrannaga mõlemad nentima, et eriti lihtsamaks proovitud rakendused ostlemist ei teinud. Mõningase brändipõhise teadmise või hinnangu võib saada, kuid tõenäoliselt on äppidest rohkem kasu läänemaailmas. Seal kus nad loodud on. Kätlini arvates on puudu rakendus või link, mis jagaks kohalikku teadmist selle kohta, kus on okei ja roheline süüa ja osta, eeskujuks nt HappyCow.

Ühest tumedamast mõttest ei saa siin ka üle. Tundub pisut kibe, et rakendused, mis ärgitavad vastutustundlikult tarbima, töötavad telefonidel, mille mineraalid – sh tina, volfram ja tantaal, on kaevandatud Kongo konfliktipiirkondades lapstööjõu, genotsiidide ja seksuaalse väärkohtlemise saatel. Nuppude või nuppudeta telefon, siin pole vahet. Või et neid seadmeid pannakse kokku Hiinas, nt Foxconni Apple’i tehases, kus stress, alandus ja depressioon on nii tavalised, et töötajad korraldavad streike katuselt alla hüpates. Et telefone kavandatakse nii, et need ei kestaks kaua. Et iga aasta esitletakse midagi uut ja õhemat. Et vanad transporditakse Ghana slummidesse. Connecting People, tõepoolest.

Seda kõike käes või taskus hoides* oleks kena, kui need rakendused siis ka päriselt edaspidi teadlikke oste teha aitaksid.

Mänguväljakul, mitte meist kaugel, ütleb üks isa oma tütrele “Pane palun see telefon ära.”

Ja see, tundub, on praegu ka minu mõte.

* Õnneks on vähem-veriseid telefone siiski ka, vt Fairphone