Mullast oled Sa võetud…

Postitus, mida lugema hakkad ei räägi mullas leiduvast B12 vitamiinist. Siin ei kirjeldata põllumajanduse ja loomakasvatuse mõju mullastikule. See ei too isegi tähelepanu vihmausside vallatule seksuaalelule. Need on põnevad teemad ja saavad kajastust niikuinii. See lugu läheb mullas pisut sügavamale, sinna päris pimedasse horisonti. Et rääkida teemast, millest, mulle tundub, meil nii tihti ei kõnelda.

Mateeria jäävuse seadus ehk reinkarnatsioon kõigile

Kusagil oma varajastes eluaastates õpime, et kõik elus meie ümber, ja me ise ka, sureb. Võib-olla õpetab seda mõni muinasjutt (“…ja kui nad just surnud pole…”), lähedase matus, küsimus viinerite päritolu kohta või uudishimulik liblikatiibade kärpimine. Minule õpetas seda vanavanemate laika Jessie. Jessie, vanem kui mina, suri tol suvel loomulikku surma. Ta maeti aianurka mullast sängi, keeratuna lihtsa teki sisse. Lapsekäsi pani koerale kaasa lilleõie, haud aeti kinni ja väike tüdruk soovinuks elu ebamugava avastuse eest minna tagasi õnneliku lõpuga multifilmide sisse peitu. Surm? Ei. “Kõik koerad lähevad taevasse”, ütles multifilmi pealkiri. See, mis Jessiega päriselt juhtus, oli tegelikult veel lohutavam, kui lastesaated mind trööstida püüdsid – Jessie suri ja andis nii oma keha väärtuslike toitainetena tagasi mulda. Kuidas ta seda tegi? Ja miks see lohutav on?

Inimese silm seda ei näe, kuid planeedi kirevaim elukeskkond ei asu liigirikkas vihmametsas ega ookeanide korallrahudel. See on siinsamas, jalge all, mulla sees. Võtta sellest peotäis tähendab kokku puutuda rohkemate elusolenditega kui sel planeedil inimesi. Siin on ruumi miljarditele – mikroskoopilistele bakteritele ja kiirikbakteritele, ainuraksetele, seentele ja vetikatele, mulla õhuruumis toimetavatele lestadele ja hooghännalistele, käike uuristavatele vihmaussidele ja putukavastsetele, mulda kaevuvatele imetajatele ja talvitujatele.

Muld kihab elust. Samamoodi nagu äsjasurnud keha oma kaame kesta all.

Kui see surnud keha, näiteks truu koer Jessie, meetri sügavusele mulda asetada, tegutsevad bakterid tema sees siiski toimekalt edasi. Töö käigus muudavad nad keha sisemust vedelamaks, kuni välisseinad enam survele vastu ei pea ning võimas taasühinemine loodusega saab alata. Jessiet lagundavate mullaorganismide toimetamise tulemusena vabanevad loodusesse taas toitained. Needsamad, mida kasutavad taimed ja loomad ja nende läbi ka inimene. Teisisõnu võlgneme oma elusolemise, toidu ja energia mullale ning selle läbi kõigele elusale enne meid. Ja nagu William Bryant Logan seda oma raamatus “Dirt: The Ecstatic Skin of the Earth” sõnastab, ei ole kehad, mis me loodusele tagasi anname selle eest kaugeltki piisav tasu.

On Loganil õigus? Jah, kui mõelda sellele, mida kaasaegsete inimeste kehad sageli sisaldavad (säilitusained, silikoon, raskmetallid) ning milline on meie 20. sajandist pärit matmiskultuur (polüestervoodriga kirstud ning formaliiniga töödeldud laibad), siis ei ole me vahetuskaubana kuigivõrd väärtuslikud. USA tavapärase hauamatuse puhul ei puuduta hermeetiliselt suletud titaanist sark isegi mitte mulda, vaid sängitatakse betoonist või metallist maa-alusesse kambrisse. Miks? Et vältida maapinna võimalikku vajumist. Lahkunu asetamisel ülemistest horisontidest sügavamale, sinna kuhu hapnik ei pääse, eraldub kehast süsihappegaasi asemel hoopis metaan, mis on kliimasoojenemise seisukohalt isegi murettekitavam. Läänelikud matusekombed näivad kokkuvõttes nii steriilsed, et surm oma loomulikkuses, kõdunemises ja lagunemises jääb tabuks isegi mulla all. Kuna selline loodusest eraldumine ei too mitte ainult keskkonnakahju, vaid on ka maakasutuse mõttes ebapraktiline ning rahaliselt kulukas, on mõistlikum vaadata rohelisemate alternatiivide poole. Millised need on?

Roheline revolutsioon lääne surmakultuuris

Eksivad need, kes klassikalist kremeerimist pakuvad. Tõsi, võrreldes traditsioonilise hauamatusega on tuhastamine vähemalt ruumikasutuselt ökonoomsem. Iseäranis riikides, kus kadunukese säilmete puistamine loodusesse, ilutulestikuna taevasse lennutamine, kaminasimsil hoiustamine või värvilisteks helmesteks pakkimine on seadusega lubatud. Keskkond sellest siiski oluliselt ei võida. Kremeerimisel kasutatavad masinad tarbivad ühel tuhastamisseansil umbes sama palju fossiilkütuseid kui kahe maasturi kütusepaagid. Lisaks satuvad tuhastamisel atmosfääri saasteained, näiteks hambaplommide elavhõbe ning suureneb kasvuhoonegaaside sisaldus atmosfääris. Õnneks leidub siin keskkonnasäästlikumaid väljavaateid.

Neist levinuim – aluseline hüdrolüüs ehk vesikrematsioon algab surnu asetamisega vee ja seebikivi lahusega täidetud kambrisse. Rõhu ja tasase kuumutamise mõjul toimub keha lagunemine. Pärast 12h kuuma kemikaalivanni ei jää laibast alles muud kui mõned kondid ja kanalisatsioonikõlbulik steriilne lahus. Meetodiga ei kaasne toksilisi heitmeid ning selle süsinikujälg on umbes kümnendik tavapärasest tuhastamisest. Paraku ei ole selle veekulu piisavalt väike, et end igal pool täielikult õigustada.

Aluseline hüdrolüüs surnumatja Caitlyn Doughty “Ask a Mortician” Youtube kanalis:

 

Rootsi bioloog Susanne Wiigh-Mäsak pakub lahenduseks hoopis laipade külmkuivatamist. Kuidas see töötab? Umbes nagu T-1000 vedelik “Terminaator 2”-s. Lahkunu kristalliseeritakse esmalt vedela lämmastiku abil ning lõhutakse seejärel vibratsiooniga minutite jooksul väikesteks osadeks. Järgneva külmkuivatamise ja metalliosakeste sõelumisega saadakse hästipeenestatud tolm, mis aeroobsetes tingimustes muundub 6-12 kuu jooksul mullas viljakaks huumuseks. Tundub ulmeline?

Siis mida arvata USA arhitekt Katrina Spade’i ruumisäästlikkust mõttest suurlinnades laipu komposteerida? Tõtt-öelda on seda loomakasvatuses tehtud juba aastakümneid. Inimeste re-kompositsioon, nagu Spade seda delikaatselt nimetab, toimib samadel alustel. Linasesse riidesse mähitud lahkunu kantakse lähedaste poolt spetsiaalsesse komposteerimishoonesse. Seal kohtub lämmastikurikas keha süsinikurikka komposteerimismaterjali, nt puidulaastude ja saepuruga. Hapniku ja niiskuse koosmõjul käivitub kuuajaline kõdunemisprotsess, mille käigus bakterid ja mikroobid lagundavad süsivesikud ja valgud toitainerikkaks mullaks. Viljakat mulda saab omakorda kasutada mälestusparkide rajamisel või puude (koduaeda) istutamisel.

Katrina Spade’i TED-i kõne, kus ta komposteerimist Sulle palju paremini põhjendab:

 

Ent miks näha nii palju vaeva, kui mullaks saada on võimalik ka palju laisemalt ja loomulikumalt?  Määratu inimpingutuse ja tehnoloogilise abita, vaid hoopis väärika tseremoonia saatel, mähituna lihtsasse riidesse või biolagunevasse kirstu, asetatuna maapinnalähedasse mullasängi. Ilma kemikaalide, vanaonu huultele kantud ebaloomuliku roosa värvi, plisseerkirstu ja surnusussideta. Surm selle kõige vahetumas olekus, mitte peidus, mitte varjatud. Avatud kõdunemisele ja mädanemisele. Täpselt nagu Jessie’gi, et anda keha tagasi sinna, kust kõik orgaaniline aines, sh inimene, pärit on. Seda enam, et lad k sõnatüvi hum tähistab samaaegselt ju kahte – inimest ja mulda…

…ja mullaks pead Sa saama

Leppida mõttega enda või oma lähedaste surelikkusest ei ole kerge. Mõelda iseenda matustele on pea sama ebamugav kui tegeleda kliimamuutusega. Nii me siis enamasti ei mõtlegi. Peidame end selle asemel “multifilmi” ja loodame, et küll tulevikus keegi meie eest selle joonde ajab. On ükskõiksus ja teadmatus siin õnnistuseks? Ma ei usu. Üksnes hirmu süvendajaks.

Oma panus on siin lääne matusekultuuril, õigemini selle 20. sajandist pärit ärimudelil, mis suhtub surma ilustatult ja industriaalselt. See peidab meid suletud kirstudesse, süstib sisse kantserogeenset säilitamislahust, saastab keskkonda ning marginaliseerib lähedaste võimet lahkunu eest ise hoolitseda. Iseäranis avaldub see võrdluses teiste kultuuridega. Kui mõelda näiteks tiibetlaste taevamatusele, kus aupaklikusest looduse ees antakse laibad tükeldatuna raisakotkaste söögilauale. (Vägagi aus vahetuskaup, kui oled kunagi lihasööja olnud, kas pole?). Või Indoneesia kirdeosas asuva Sulawesi saare rahva kombele lähedasi mumifitseerituna kodus hoida, nendega rääkida, neid riietada, püsti tõsta, süüa pakkuda, kallistada ja ühes voodis magada – nädalaid ja kuid, vahel ka aastaid. Tegeleks me surma ja leinaga oma kultuuris avatumalt, hirmutaks see meid ehk vähem?

Kuidas surmahirmust üle saada? Selleks ei pea tingimata sufi kombel hauas mediteerima ega Nosferatuna pärastlõunaid veetma. Piisab oma matuste ette kujutamisest ja nende mõtete lähedastega jagamisest. Talvine aeg, mil loodus puhkab, annab selleks sobiva võimaluse. Võib-olla koorub sellest soov meteoriidina atmosfääris ära põleda, viikingina laeval leegitseda, tuhana mererannal tuult trotsida nagu “Suures Lebowskis” või veeta oma elujärgsed aastad jääpurikana külmkambris, lootuses et keegi sind koos Walt Disneyga kunagi ellu sulatab… Peaksid need surmaunelmad jääma kättesaamatuks, on selle artikli nõuanne mõelda selle kõige lihtsama  – mullakssaamise peale. Nii nagu loodus meie eest otsustanud on.

Tore stseen see “Big Lebowski “oma. Vaatame seda veel korra:

 

Ilmunud ajakirja Vegan talvenumbris. Sügav kummardus ajakirja toimetusele, kes ei kohkunud morbiidsema teema käsitlemisest ja Caitlin Doughtyle, kelle raamatute ja videote avastamine muutis, kui mitte Killu elu, siis surma kindlasti  😉