“Mis Su pärisnimi on?”

Lähme ajas tagasi…

Kuidas valmistuda töö -või praktikaintervjuuks? Esmamulje on kindlasti tähtis. Kui kahtled, kanna musta. Eriti kui oled piltidelt näinud, et su intervjueerija näeb peaaegu välja nagu Morticia Addams. Teiseks, tuleta meelde need šabloonküsimused viisaastaplaanide, motiveerituse, kogemuse, hobide ja ettevõtte tausta kohta. Ole nüüd, ettevõtte registrikoodi päheõppimine on juba liiast. Kolmandaks, ära hiline. Ma ei hiline. Oot, mis kell on?…

Umbes selline võis olla minu mõtteprotsess 14. septembri hommikul tund enne Slow assistendi/praktikaintervjuud ja esmakohtumist Heleniga. Oma kroonilises ärevuses olin ma loomulikult selleks valmistunud. Üleni mustas ja läbimõeldud vastustega kõikvõimalikele küsimustele. Sealhulgas ka sellele pealkirjas viidatule, mida need kummalisemad inimesed minult ikka küsivad (Tervitan siinkohal kaaskannatajaid, 63 Killu nimelist eestlannat. Jah, see on naisenimi). Helen mu nimelist identiteeti kahtluse alla ei seadnud. Ta ei küsinud ka ühtegi klassikalist küsimust. Tagantjärele ei suuda ma siiski meenutada, mida ta üldse küsis. Helen istus minu vastas ja…sõi suppi. Mina jõin teed. Siin ma olen.

Ma ei tea siiani, kui tühja kõhu pealt tema otsus toona sündis ja kas see end päriselt õigustanud on. Aga et tunda end lõpuks kui täisväärtuslik intervjueeritav (ja väga tähtis väike inimene), siis otsustasin sisekaemusliku monoloogi asemel dialoogi kasuks.  Andsin Helenile võimaluse küsida minult küsimusi, mis juhendajana temale olulised. Sest kellele teisele see tagasivaatepostitus ikka mõeldud on?

Alustame.

 

Nartsissist nagu ma olen ja inimeste guugeldaja nagu Sina oled, siis huvitaks mind, mis pildi Sa minust ja Slowst enne said? Kuidas on see muutunud/kinnitust saanud?

Et kas Sa oled Morticia Addams? “Black is such a happy color”.

Kui Sind guugeldada leiab artikli karmavõlaga särgist. Mulle meeldis teema avamine läbi isikliku loo jutustamise ning iseäranis see koht, kus kirjutasid, et oled kuri inimene. Temaga ma võin läbi saada küll. See oli minu esimene pilk.

Oled Sa kuri inimene? Ei ole. Kurjad inimesed ei taha maailma paremaks muuta.

Minu esimene pilk Slowle oli Facebookis. Scrollinud enne intervjuud läbi kõik senised postitused ajajoonel (ma ütlesin, et ma olin hästi valmistunud), leidsin ma sealt viite oma “hommikusele ajalehele” – Man Repellerile. See andis kindlustunde, et ma võiks ka Slowga hästi läbi saada. Ma tunnen end päris kodus.

5

 

Kas ja kuidas on Slow muutnud Sind, mõttelaadi, igapäeva?

Minu haridus on keskkonnakaitses ja maailmavaade tuleb sealt. Mis ei tähenda sugugi, et ma ei oleks oma õpingute ajal Zarasse sattunud, näiliselt odava hinna, enesekuvandi või mis iganes põhjusel. Ostukotis kaubale ja tšekile lisaks veel süümepiinad. Kes ma siis päriselt olen? Praktika ajal otsustasin kiirmoekette teadlikult vältida ja nüüd on ostuhuvi nende osas ära kadunud. Eriti sünteetiliste riiete. Vähemalt siis rõivaküsimuses olen ma Slow toel muutunud tublisti vähem silmakirjalikuks.

Või kas ikka olen? Slowga tuli ju uus teema veganlusest. Sa tead, et ma ei ole vegan ning ma ei teinud sellest saladust ka meie esmakohtumisel. Tööandjana ei ole see Sinu jaoks probleem ja kindlasti ei muutu Slow bränd sellest vähem veganiks. Küsimus on jälle sisemises konfliktis, olen ma oma nahast kingadega siis üheksast viieni silmakirjalik? See küsimus vastuolulisusest närib ja provotseerib edasi. Eks ma muutun edaspidi veel. Teadlikumaks, aga ma ei usu, et religioosseks-radikaalseks. Mulle meeldib siin PETA mõte: “Mitte keegi ei saa lõpuni vältida iga viimset loomset koostisosa. Veganiks olemise mõte on loomade aitamises, mitte isikliku “puhtuse” hoidmises.” Oma valikute tegemisel tuleb olla väga teadlik, palmiõli teemast kirjutamine aitas mul seda paremini mõista.

 

Kas leiad, et Slow praegune tegevus ja tuleviku plaanid võimaldavad sul ennast väljendada, teisi mõjutada?

Mis kurje tulevikuplaane Sa haud?

Praegustest mõjutusvahenditest rääkides, siis nii blogi kui Facebook on mugavad ja vahetud platvormid. Tundub, et minu eneseväljendusele ei ole tsensuuri – põhjendatud eriarvamus, meelevaldsete võrdluste-hüüdnimede kasutamine ning ‘rändom’ jänkupildid lehe päises on okeid. Anglitsismid on lubatud. Viisakuse piires (vist?) ropendamine ka… Aga ma annan aru, et like, ‘pöial’ lehe allnurgas ei tähenda tagasisidena, et ingel sai nüüd tiivad, üks loom päästetud või et ma üldse kedagi mõjutanud oleks. Inimesed laigivad igasuguseid asju, emotsioonist, igavusest ja ka selleks, et end paremini tunda, süümepiinu vähendada. Aga oleme ikkagi idealistid. Keegi peab olema.

 

Miks Sa seda teed?

Mäletad, ma alustasin sügisel enesetutvustust-motivatsioonikirja oma lemmikvanamehe, kirjaniku ja keskkonnaaktivisti Kurt Vonnegut jr-i tsitaadiga. “Kui see pole tore, siis ma ei tea mis on”.

Originaalis pärineb see tsitaat tema onu Alexilt. Õnneks ei olnud küünikust Vonnegut kade teistega väärt nõu jagama. Pane tähele, millal Sa oled õnnelik. Ütle see välja. Enda väärtuste väljakandmine (sh ka riietuses), nende edasiandmine, kooskõlas toimetamine ja teadlikumaks kasvamine on tore. See aeg ei ole olnud niisama. Aitäh.

Ja Helen, keegi peab ju Su õigekirja kontrollima ning vegan-roogadest need kuradi seened ära sööma.

 

Aitab nüüd praktikanostalgiast. Lähme tööle.