Mida Sul vaja on?

Aasta 2011. Talv. Noor mees, üksi ja alasti, laskub kortermaja trepist alla tänavale, õngitseb prügikastist viigileheks kiirelt paar ajalehte ning jookseb kesköötunnil paljajalu mööda südatalvist Helsingit trammiteega võidu. Ajalehtedest varjamiseks ei piisa. Tal on ilus tagumik.

Tahad näha?

Palun.

 

Kui minu clickbait läks õnneks, tekkis sul veider huvi kellegi kena pepu vastu, kuid vaatasid sellega koos lõpuni treileri dokumentaalile My Stuff (“Tavarataivas”, 2013). Väga hea. Treilerid ongi mõeldud selleks, et filmidest kirjutaja eest pool tööd ära teha.

Niisiis tead sa nüüd hästi, et peategelase nimi on Petri. Ta on 26-aastane. Tal on liiga palju asju ning et avaralt mõelda ja mõista, kes ta on ja mida tal kokkukuhjatust päriselt tarvis on, pakib ta kõik oma tavaari (sh aluspesu) umbes kilomeetri kaugusele konteinerlattu hoiule. Petri paljasjalgne jooks jäisel tänaval lumehangede vahel on päris ja kõik eksperimendi nimel. Selle eksperimendi reegleid on neli. Kõik asjad lattu. Ainult üks asi ühe päeva kohta tagasi võtta. Ühe aasta jooksul. Uusi asju ostmata. Küsimusi üks. “Mis teeb teda õnnelikuks?”

“My Stuff” ei ole enam teab mis uus film. Samas on see kõikidest öko-, zen- ja minimalismijeesustest jutustavatest linateostest siiani minu lemmikumaid. Osalt kannab seda südamlikkus ja sõbralik huumor, teisalt mängufilmile omane kaameratöö ning nagu iga hea lugu, suunab see vaataja mõtlema sissepoole. Mida on mul vaja? Kui palju? Mis mul puudu on, mida ma üleliigse ostlemisega kompenseerida üritan? Kumma võtaksin enne – noa või kahvli? Ja siis endalt maailmale. Miks me tarbime? Miks see sõltuvust tekitab? Kui suur on selle keskkonnamõju?

Kuigi dokumentaal on esmajoones lugu ühe noore mehe isiklikust õnneotsingust, pakub see omajagu mõtteainet tarbimiskultuuri pihta, ent teeb seda eriliselt peenelt, vihjamisi. Keegi ei moraliseeri, keegi ei kriiska. Läheb vaja tähelepanelikku vaatajat, et neid laetud kaadreid mitte niisama meelelahutusena mööda lasta.

Üks neist ja minu lemmikuid antakse meile üsna filmiloo alguses. Petri sõbrad on tulnud eksperimendi ettevalmistamiseks asju korterist konteinerisse kolima. Punased kastid kantakse veokisse. Ühe DVD-kasti pealmises virnas näeme vilksamisi filmi “Fight Club”. Juhuslik? Järgmisel hetkel arutavad sõbrad, mis võiks olla esimene asi, mida Petril vaja võiks minna. “Duvet-cover“, pakub lapsepõlvesõber Pete siiralt, loetledes vatitekikoti praktilisi võimalusi.  ‘Duvet’ ja “Fight Club”. Sa tead, kuhu see viib:

“Why do guys like you and me know what a ‘duvet’ is?”

See on hea küsimus. Vaatame seda stseeni “Kaklusklubist” (1999) uuesti ja tuletame vastuse meelde.

 

Erinevalt “Kaklusklubi” nimetust peategelasest ei näe me aga Petrit tarbimiskultuuri ja tränavanglast põgenemisel ning enda (maskuliinse) identiteedi tagasivõitmisel kellelegi molli kütmas, poliitikuid terroriseerimas ega võõrast vara hävitamas. Petri mäss on soomlaslikult…sisemine. Peale esimest seitset päeva tekib konteinerikülastusse kümne päevane paus. Ta ei taha midagi. Mantel, kingad, tekk, teksad, triiksärk, kaelussall, madrats – sellest on nüüd mõneks ajaks piisavalt. Ta ei kasuta telefoni neli kuud. Ta mõtiskleb asjade omamise ja nende omamisest tingitud probleemide üle. Ta saab teada, et vanade asjade parandamine on tänapäeval kallim kui nende asendamine uutega. Ja kusagil vestluste vahel maailma-kõige-nunnuma-vanaema ja väikese humoorika Jessega ning peale sajanda asja tagasivõtmist saab talle selgeks, mis tal õnnest päriselt puudu on.

See ei ole tekikott.

Ja rohkem ma ei spoilerda. Üle poole on veel ees. Film (ja soome džässartisti Timo Lassy loodud muusika selle taustal) on pimedatel sügisõhtutel vaatamist-kogemist väärt.

 

Fotod: “My Stuff” pressimaterjalid, Unikino