Kui palju elu mahub ühte American sized kohvrisse?

Ma tavaliselt moest ja riietest oma vaatevinklist eriliselt ei kirjuta, sest noh, mul pole suurt huvi selle vastu. Veider rõivapoe pidaja jaoks? Oma elu valikutega koperdasin aga väljakutse otsa: mis ja kui palju riideid on vaja, et üle elada 2,5 kuud kodumaiset kohvrielu?

Alustades aga algusest … 

Juuli lõpus sai Tartus otsa nii Slow poe kui minu isiklik elu. Raske südamega lõpetasin oma armsa korteri üürilepingu teadmisega, et augusti veedan Tallinnas, septembri esimese poole kuskil teadmatus kohas (mis nüüd osutus siiski samaks Tallinna kohaks, kuna pop up sai pikendatud) ja sellele järgneva kuu Tartus kodu ja koera hoides. Nii ma siis istusin kodus põrandale, ees üks kohver, hunnik kaste ja kogu mu maine vara, mis pidi saama jaotatud nelja gruppi: hoiule vanemate koju, septembriks valmis mu koerahoiu ajutisse kodusse, uuskasutusse ja kohvrisse kaasa Tallinna.

Peaaegu pisaraga silmas panin kõik oma raamatud kastidesse ja ‘vanemate kodu’ nurka. Välja arvatud need viis, mis lootsin jõuda Tallinnas läbi lugeda. Söödav kraam läks enamjaolt septembri kodusse ning köögikraam ja igasugu pudi-padi vanemate juurde. Mööbel jäi enamjaolt korterisse hoiule. So far so good. Aga… riided. Ma eeldan, et ma ei ole ainuke inimene, kelle jaoks kolimise juures just see riidehunnik suurimat peavalu valmistab. Mitte, et mul neid nüüd nii palju oleks.

Kõik riided mida oman mahuvad ühele standard Jyski stangele, kahte stange all asuvasse kasti ja ühte sahtlisse.

Siiski oli vaja aga nüüd sellest vähesest teha valik, mida ma päriselt siis kavatsen järgmise paari kuu jooksul kanda, teadmata kuna ma satun hoiule minevate kastide kallale ja tehes parimaid ennustusi Eesti ilma kohta kuni oktoobri keskpaigani. Reisile minnes ei ole seltskonna kõige pisema koti pakkimine mul kunagi probleem olnud, kodumaal kodutu olles on aga olukord kuidagi teistsugune. Mõistad, onju?

Niisiis, kõigest enda külge pandavatest asjadest sai kohvrisse: neli toppi; üks varrukateta ja kaks pika varrukaga triiksärki; kaks läbipaistev-hõljuvat nööpidega ‘pidupluusi’; kaks paari teksaseid; paar ‘viisakaid’ ja paar kastide tassimiseks sobivaid shortse; eriti ägedad pikad seelik-püksid-asjad; igapäevane midi seelik ja ööellu sobilik läbipaistev plisseerseelik; kaks lühikest kleiti; kolm midi kleiti; maani kleit (jah, mulle meeldivad kleidid); õhuke pusalaadne ka särgina kantav kudum ja pikk hõlst; tagi; sukkpüksid, retuusid; tennised; sandaalid; kinnised nöörkingad; kindad; rätik; ebamäärane kogus aluspesu ja sokke; kaks õlakotti.

Kõik musta värvi loomulikult.

Kokku seega (pudinad välja arvatud) 25 riideeset, kolm paari jalanõusid ja pesu-sukad-sokid ning; aksessuaaridena kaks käekella ja päikeseprillid. Lisaks ka õhuke kodukleit ja coszy kodupusa. Ok, juba liiga palju asju, ma tean, aga kohver on Ameerika mõõtu. Õnneks on mul siiski kodu Tallinnas olemas, kui peaks mööda sõprade diivaneid surfama, siis saaks ühe seljakotitäiega ka hakkama.

Selge on aga see, et üldiselt kapselgarderoobiga mina hakkama ei saa, aga univorm on küll teemaks.


1. nädal

Et esimene (poolik) augusti nädal läks Tallinnas peamiselt kolimise ja sisseseadmise peale, siis oli mul enamus ajast seljas top ja ‘tassimis shortsid’. Nädala lõpp oli aga juba Intsikurmu festival ja kuum. Kaasa said haaratud kleidid, shortsid ja topid. Arvestus oli aga veidi vale ja hädas sai Põlva kaltsukast üks T-särk juurde ostetud, mis on nüüd kujunenud üheks mu lemmikriideesemeks, kuigi ma ei ole kunagi eriline T-särgi sõber olnud.

Raamatu jõudsin üksikud korrad kätte võtta, sest hirmus kiire oli.

2. nädal

Lõpuks, tsiviliseeritud inimese elu. Vähemalt korra said kantud pooled kleidid, viisakamad shortsid ja ilmselt kõik triiksärgid. Väga olulise sünnipäeva jaoks sai ka mu armastatud läbipaistev plisseerseelik lõpuks oma hetke säramiseks.

Kuna aga uues linnas olid uued kaltsukad, mida avastada, siis lisandus minu garderoobi eriti äge õhuke trench coat, millist olin mõnda aega otsinud ja nüüdseks armunud. Paavli kaltsuka tiir tõi aga mu öökapile juurde kolm raamatut.

Ajutise kodu riiulil vaatas juba pikemat aega mulle vastu kaabu, mida rohkem kui korra olen laenanud. Koos uue mantliga annan päris edukalt filmiklassika detektiivi mõõdu välja.

Eelnevalt kaasas olnud raamatutest sai aga lõpuks loetud Time Travel: A History. Lõbus oli.

3. nädal

Ilmad näitasid ka sügisemat poolt juba ja seetõttu said ka pikad püksid, tagi ja uus mantel omad kandmiskorrad kätte. Lõuna-Eesti külastuse käigus jäi esmasest varustusest aga Põlvasse vanemate juurde üks teksapaar. Külastuse käigus sai hoiul olnud ‘ei kanna aga no üldse ei raatsi ära anda’ kastist ka pooled asjad Sõbralt Sõbrale saadetud, laiali jaotatud ja paar mitte musta värvi särki kaasa võetud. Ütitan neile anda võimalust siin mu maailmas.

Loetud sai Paavli leid: The Long Way Home

4. nädal

Olid mõned vabad päevad ja kodupusa sai ikka mõnusalt kulutatud koos raamatuga diivanil vedeledes. Et ilma oli igasugust, siis sai ka enamus riideid tiiru tehtud.

Vaba päev viis Rahva Raamatusse, kust veel kaks raamatut sai koju tassitud. Mul on probleem, ma tean.

Raamat: The Hate U Give – soovitan väga soojalt.

5. nädal

Tunnistan, käisin kaltsukatiirudel. Tulemuseks üks vintage triiksärk ja järjekordsed kolm raamatut ning taaskord süvenev mõte teha kasutatud raamatute pood. Siis ehk oleks mul ka võimalus raamatute soetamise rõõm saada kätte ilma, et nad mu enda riiulile peaks kolima.

Oma kaltsuka leidude ja raamatuostude kaitseks võin öelda, et Tartust ära kolides sai topelt nii palju mõlemast kategooriast ka sõpradele ja uuskasutusse viidud.

Loetud ja armastatud sai: The Electric Kool-Aid Acid Test

Pooleli on veel The World Without Us ja ‘tundub, et mitte väga minu teema, aga annan siiski võimaluse kuna kõik kiidavad’ raamat The Fifth Season. Augusti lõpetuseks läks aga käiku ka Cibola Burn.

Kokkuvõtteks

Mitte just üllatuslikult võib öelda, et mu sooja ilma varustuseks on ja jääb kleit. Kui vaja aktiivsemalt urritada, siis lühikesed püksid ja top. Jahedama ilmaga triiksärk koos teksade või lühikeste pükste ja sukkpükstega. Mu igapäevase midi seeliku cost per wear on ka juba väga punaste sentide juures, kui sedagi.

Täiesti kandmata on Tallinnas seni maani kleit ja püks-seelik-asjad. Põhjus ühine – peamiselt Tallinna tuul, mis ei soosi ennast ümber jalgade keeravaid asju. Lisaks on mõlemad kuumaga liiga soojad ja külmaga kipub kaasnema vihm, mis maani asjadega ei tee koostööd. Retuusi ja kinnaste ilm pole lihtsalt veel käes.

Praeguse seisuga mahuvad ka kõik uued raamatud veel kohvrisse ära ja rõivad pole ära tüüdanud. Raporteerin uuesti, kui veel üks kuu hakkama saadud 😉