Berliini ja eetilise moe messi avastused, rõõmud ja see üks pettumus

Ma kohtusin Berliiniga esmakordselt turistina, läbisõidul, suurema sihita ringi jalutades. Mõned järgmised korrad arendasin tutvust seal elavale sõbrale külla minnes, juba veidi paremat arusaama linnast ja inimestest saades. Meie suhe jõudis aga uuele tasandile aasta aega veidi Berliinist väljas elades ja umbes kord nädalas külas käies.

Me saime sõpradeks. Tundsin ennast hästi nii seltskonnas kui üksi linnas olles. Eelmise aasta alguses tuli aga lahkuminek, selline melanhoolne aga siiski positiivne. Peale aastat eemal olekut ja seekord tööasjus Berliini külastades sai värskendatud mälestusi ja teha uusi avastusi selles suures ja multikultuurses linnas.

Niisiis jõudsime ühel võrdlemisi päikesepaisteleisel esmaspäeval Berliini, kohtusime kohalikega, sõime head ja paremat ja külastasime mu lemmikbaari – Moritzit, kus tehakse kohapeal oma toonikut, mida aasta aega olin igatsenud.

See on nagu kohtumine vana sõbraga – esmalt on hirm, et ei ole millestki rääkida, hetk hiljem ollakse tagasi lemmik kokteil näpus ja naerdakse vanade naljade üle.

Berliini eetilise moe mess

Teisipäevast algas aga Slow avastusretk eetilise moe messil, kus läbi sai jalutatud üle 130 messiboksi ja juttu puhutud paarikümnes. Eriliselt tore oli viia kokku osad näod nimedega, kellega suheldud juba pea aasta aega e-maili teel. Nende hulgas Bleed, Mud Jeans, Nae Vegan, Cossac – kõik nendest meeletult toredad inimesed, kes elavad ja hingavad oma esindatud või lausa ise loodud kaubamärki.

Toodetest, mida Slow oli juba pikemalt igatsenud, leidsime mõnusalt minimalistlikke kapselgarderoobi esemeid, sukapükse, silmatorkavamaid igapäevarõivaid, vegan kotte ja seljakotte ning moe vahelt ka mõned elustiili jaotusesse sobivad kaubad. Seda, mis brändidelt, me aga veel ei reeda, veidi peab ju siiski üllatusi ka olema. Küll aga suhtleme välja valitud tootjatega aktiivselt ning hiljemalt esinduspoe avamiseks (hetkel räägime märtsikuust) on uus kevadine kaup tutvumiseks ja soetamiseks kohal.

Kolme pika messipäeva jooksul rändasime aga veel ka pool linna risti-rästi läbi ja jõudsime muuseas veel teistele messidele, nagu SEEK, Bright, Panorama ja Nova Concept. Üks suurem ja väsitavam kui teine. Kui ka nendel teistel messidel leidusid mõned jätksuutlikud brändid, nagu ka meieni juba tee leidnud Woron ja Monkee Genes, siis enamjaolt andsid need ikka pigem hästi visualiseeritud arusaama, kui palju tööd eetilise moe loojatel ja levitajatel veel ees on.

Lisaks kuulasime ja panime kõrva taha ka teavet ja mõtteid läbipaistvusest tarnekettides, Öko-Tex uuest sertifikaadist, GOTS’i ja seksikama öko moe reklaamimise ning ookeanides leiduva prügi kohta (mis ju teatavasti minu hingelähedaseim teema on, näide üks ja kaks).

Avastusi ja uusi teadmisi messidelt …

    • Puidust kikilipsud ei puudu ka Saksamaal
    • Meie suurimaks rõõmuks on kõik tulevased Mud Jeans teksapüksid päris korraliku ümbertöödeldud kiu sisaldusega
    • Kui ühele väga lahedale brändile sai juba eelmise aasta alguses kolm vastuseta jäänud maili saadetud, siis nüüd sai näost näkku välja selgitatud, et nad ei olegi ennast täis tüübid, vaid kirjad olid kuhugi musta auku läinud ja nad tahavad väga olla meie juures esindatud.
    • Ookeani jõuab minutis üks prügiauto täit plastikprügi, mitmed brändid on aga endale ülesandeks võtnud olukorda parandada
    • Keskkonnasõbraliku tegevusena sai messihallis pandi eest laenutada klaasi ja täita seda nii tavalise kui mulliveega
    • Panorama messlil sai paberkandjal matejalide kaasa võtmise asemel kiipkaarti skännida ja tootjate info saadeti mailile
    • Eetilise moe etendus oli väga glamuurne ja üldse mitte öko moe stereotüüp

 

Berliin

Nädala viimased päevad olid pühendatud aga linna (taas)avastamisele ja vanade aegade heldimustele. Üle vaatasime mitmed kohalikud jätkusuutliku moe kauplused, aga ka pigem kiirmoele pühendunud poed, et koguda veidi mõtteid sellest, mida teha ja mitte teha Slow poe sisustamisel.

Naasetud sai külla, kus veetsin oma Saksamaa aasta ja osaletud samal demonstratsioonil, kus osalesin ka oma esimesel Saksamaal veedetud nädalal. ‘Wir haben es Satt’ protestil kõndisime koos 18 000 inimesega 130 traktori sabas Brandenburgi väravate ette nõudes jätkusuutlikumat põllumajandust, rohkem õigusi väiketalunikele, mürgiste ainete kasutamise lõppu ja kõike muud, mis meie toidule ja selle kasvatajatele head teeb.

 Hetki linnast …

  • Tore üllatus (mis küll võiks juba enam mitte üllatus tegelikult olla) oli näha kohvikutes päris mitmeid inimesi oma kohvitasside ja termostega jooke ostmas ja muidugi soodukat saades 🙂
  • Berliinist saab (minu arvates) jätkuvalt vaieldamatult kõige paremat vegan toitu

 

Mõttekäiguga tagasi messile jõudes, siis oli eriliselt tore veeta aega ka Liisa Soolepa juures, kelle suurepärased kudumid ka esindatud olid. Koos Reet Ausiga esindasid nad meie pisikest riiki protsentuaalselt ikka päris tublisti.

Paraku oli aga ka kõige negatiivsem kogemus messil seotud eestlastega. Kui ma olen nii kaua kui mäletan avalikes tualettides käies peale pesu käed enamjaolt kuivatanud raputamise ja pükste abil, sest mulle tundub selle paberitüki märjaks tegemine ja minema viskamine kuidagi mõttetu, siis üks hetk tualetis võttis mind sõnatuks (ja seda ei juhtu mitte tihti). Kui nüüd järele mõelda, siis on selliseid pisikesi kiikse olnud mul alati mõningaid. Teadlikkuse kasvuga on tulnud neid nii iseenesest veel juurde või pingutan, et mingeid harjumusi parandada.

Kui nüüd aga jõuda sinna, kuhu ma jõuda tahtsin, siis sõnatuks võttis mind hetk kui nägin naisterahvast käte kuivatamiseks võtmas oma tubli 2cm läbimõõduga paberikuhja, mille ta kergelt pataka välimisi külgi oma kätega niisutamise järel põhimõtteliselt kasutamata prügikasti viskas. Mulle tundus see nii kurb, et kohas, kus jätkusuutlikkus ja keskkond võiks olla meile kõigile hingelähedased teemad, toimub selline raiskamine. Kui hiljem teada sain, et tegu oli Eestis orgaanilisi rõivaid müüva poe omanikuga, siis ei osanud kohe enam üldse midagi öelda.

Mõtlesin peale seda juhtumit sellele pikalt ning ei ole see uus tõdemus mu jaoks, et hea eeskujuga muudab maailma. Seega, jah, pean tunnistama, et Moritzi käigul unustasin ka baarmenile öelda, et ta mulle joogi sisse kõrt ei paneks, kuid harjutan endale seda aina enam sisse. Oma kohvitops oli terve nädala vältel alati kaasas ja kätepaberile eelistan jätkuvalt füüsikaseadusi, mis lubavad veel kätelt aurustuda.

Järgmiseks hooajaks loodan aga, et nii mess, kui miks mitte ka eestlaste loodud eetilise moe osakaal oleks veelgi suurem. Mina lähen aga igal juhul oma kalliks saanud linnaga suviseid hetki veetma.

Berliin, mu armas sõber, näeme suvel!

*PIldid: Messi pildid – Thomas Lohnes, demostratsioon – Jakob Huber/Campact