Tere, mina olen Laura, selline poolekohaga praktikant Slow’s. Kuidas ma siia sattusin? Eks ikka seetõttu, et minagi üritan aina vähem ja ennekõike teadlikumalt tarbida. Ja seetõttu ka, et ma elan Tartus ja mul sel sügisel veidi vaba aega on. Tarbimisega seoses tahaksin teiega jagada üht suvelõpu kogemust Hiinast, täpsemalt Pekingist, veel täpsemalt Pearl Marketist.
Läksin Hiinasse ilma ühegi ostusoovita. Ei tahtnud ma odavat telefoni, riideid, suveniire ega midagi muud. Ainult portselani lubasin emale tuua. Paar päeva enne Hiina reisi lõppu näitas üks mu reisikaaslane mulle enda uut Kanken Fjällräveni väikest seljakotti, mille ta 120 kohaliku raha ehk jüaani (u 15€) eest Pearl Marketist ostnud oli.
Sel hetkel idanes minu pähe ostlemismõte. Väga pisikene, aga siiski mõte.
Nimelt oli mul niikuinii seljakotti vaja. Selle hetkeni olin plaaninud sellega Eestisse naastes tegeleda. Miks mitte minna sinna Pearl Marketisse vaatama…
Pearl Market on väga mitme (ilmselgelt ei lugenud üle) korruseline kaubanduskeskus, mille kõik korrused on täis erinevate toodete lette, iga leti taga oma müüja. Nagu suur turuplats, aga uhkes kaubanduskeskuses. Enne kui jõudsin kotikorruse üles leida, olin vähemalt 5 korda kuulnud väljendeid stiilis «This is real silk, very good, come, I give you good price». Ja see intensiivsuse aste, millega seal kaupu müüakse…oioi.
Jõudes esimese kotiletini palusin muidugi kõik huvipakkuva koti (Herschel) värvused välja laduda. Enne kui kõik värvid üle olin vaadanud, lendas roosa kalkulaatoriga tädi platsi ja hakkas numbreid trükkima. Alghind oli 680 jüaani (u 87€). Väikese vaidluse ja argumendi «mu sõbranna sai eile veidi väiksema koti 120 jüaani eest» peale, saime kiirelt hinna 200 jüaani peale (u 26€). Hind hinnaks, mina olen harjunud enne ostmist ka ülejäänud kaubavalikuga tutvuma ning seetõttu otsustasin edasi liikuda. Kus sa sellega! Haarati õlavarrest ja tõmmati tagasi leti juurde. «Don’t go! I want to make business with you!» hõikab müüjanna. Ehmatan ja muutun kergelt närviliseks. Mis mõttes keegi lihtsalt ei luba mul ostmata lahkuda? Üritan seletada, et kauplustes vaadataksegi kõigepealt enne valik üle ja siis otsustatakse. Vastuseks saan juba palju agressiivsemalt: «NO! You chose this!! This is perfect for you. I want to make business with you. What is wrong with you?». Üritan veel paar korda seletada, aga mõistan, et see mõjub kui hane selga vesi. Minu karikas saab täis ja pulss põksub juba kõrgel – otsustan konkreetselt tagasi vaatamata lahkuda. Kõnnin kiirelt ülejäänud kotimüügilettide alleed pidi teise poe otsa poole ja mind saadavad vihased ja valjud müüjanna sõnad: «YOU CRAZY WOMAN!».
Olukorra illustreerimiseks võib vaadata seda videot kauplemistehnikatest.
Lähen ja rahunen võlts Levise t-särkide vahel maha. Mind valdab segadus, mis just juhtus. Tunnen end rünnatuna, segaduses.
Kogunud veidike hinge, otsustan lahinguväljale naaseda. Hirm esimese müüjanna ees püsib, seega alustan teisest korruse otsast.
Koheselt kutsubki uus müüjanna mind enda juurde. «Oh kui viisakas ja rahulik ta on», mõtlen. Ilmselge viga. Ääretu kiirendusega muutub ka see ostu-müügiprotsess agressiivseks pähemäärimiseks. Keset seda kõike satun suurde segadusse, et millega ma üldse siin tegelen? Kas ma tahan sellist kotti, mille hind lihtsalt jääbki kukkuma ja mida on meeletult massiivselt (arvatavasti suhteliselt ebainimlikes tingimustes) toodetud. Tahan lahkuda. Müügitädi otseloomulikult ei lase. Hakkan lahkudes kiirendama oma sammu, tädi teeb sama. Alustan jooksmist, tädi teeb sama. Mu ainus mõte on: «jõuaksin ma ometi selle eskalaatorini, ma päriselt ka ei taha enam seda kotti». Eskalaator läheneb, veel jäänud mõni meeter, kui kuulen eemalt riiulite vahelt müügitädi meeleheitlikku karjet (jah, mu mälus on see hääl ka kergelt aegluubis ja palju madalam kui tema tavapärane hääl): «ONE HUNDRED!!!».
Peatun.
Unustan kõik oma otsused ja mõtlen sellele, et olen jõudnud kuskile, kus tihti ei käida.
Seda, et ma olen päris madalaks saanud hinna kaubeldud, kinnitab ka fakt, et naastes tädini, pakub ta kiiresti uueks hinnaks 150 jüaani (u 19€). Mina ütlen väga rahulikult ja kindlameelselt talle: «I heard you said ONE hundred». Väga pahaselt visatakse mulle fraas: «Just give me the money» ja nii see tehing tehtud sai.
Lahkun… aga mitte südamerahus. «Kui sa võidad, siis sa ei näe, mida sa kaotad», ütlevad seriaali Pank tunnussõnad. Mul on käes see kott ja ma pole kindel, kas ma seda tahan. Samas meeldib mulle fakt, et ma olen kaubelnud. See krabistab mu hinges nagu mingi pahe, mis tasapisi tahab välja tulla, ilma, et ma ise oleksin isegi teadnud, et see olemas on. Hasart on tekkinud. Segadus minus püsib.
Aeg koju minna.
Või kas ikka on?
Mind peatab uus kotimüüjanna. Vastan talle rahus, et mul juba on üks kott (nagu oleks see pilet, mille abil poest välja pääseks). Tema pakub, et ma võiksin teise veel osta. Kuuldes, et ma oma koti kõigest 100 kohaliku (u 13€) eest sain, teeb ta suuri silmi. Tõesti hästi saadud, tuleb välja. Rahalises mõttes siis.
Ma räägin talle südamelt ära kõik, mis mind vaevab. Ennekõike siis see, kuidas saab hind lihtsalt lõputult langeda (alghind 980 ja lõpphind 100). Kaup pole ju mitte midagi väärt sellisel juhul. Müüjanna vastab mulle: «This is a game. We like to play». Need sõnad jäävad mulle hästi meelde. Mõistan, et minagi olen mängus sees.
Minu valik on, kas mängida edasi või mitte.
Tema sujuvalt hakkab mulle pisikest Kanken Fjällrävenit (mille mu sõbranna 120 kohaliku eest sai) 100 kohaliku eest pakkuma. Mind ei huvita see kott, aga mind huvitab, kui madalale on võimalik hinda kaubelda. Mis on sellise koti alghind? Müüjanna küsib, mis hinnaga ma ostaksin. Tunnistan, et see on juba naeruväärne, aga võrreldes nende kottide suuruseid, siis 25 jüaani. Maksimaalselt 50. Seletan sealsamas talle ka seda, et ma aktsepteerin igati seda, kui ta sellise hinnaga mulle seda kotti ei müü (ja ma oleksin isegi õnnelik, kui ta seda ei teeks – see justkui näitaks, et need kotid võiksid midagigi väärt olla), aga minu maksimum on siin.
Otseloomulikult hüüab ta minu lahkumissammude peale väga pettunult: «Okay, just give me the money» ning nii ma endale 2 seljakotti umbes 19€ eest sain.
Ma saan aru, et ma soetasin endale 2 kotti, mille alghind on absoluutselt olematu, mis omakorda tähendab, et ma ei toetanud ei keskkonda, töötajaid ega koti autoreid (sest originaalid ilmselgelt need polnud). Miks ma siis üldse ostsin neid? Oleksin võinud lahkuda teadmisega, et ma jõudsin nii madalale. On see «võidu» tähistamine? Kui ma nüüd sellele olukorrale tagasi mõtlen, siis ma maksin mängu eest. Kahjuks mitte toote enda eest.
Kannan neid kotte praegugi ja üritan võtta neist maksimumi. Kui nad siin juba olemas on, siis pigem nad ikka ribadeks kanda ja kasutada nende täit potentsiaali. Mõtlesin vahetult pärast ostmist need kotid ka ära kinkida, aga siis sain aru, et see oleks ainult vastutuse enda õlgadelt lükkamine. Enda valikute eest tuleb seista…
…ja seda tegelikult elus üleüldse.